Kaks tuntud Eesti õllesorti loonud naine USAs: välismaale elama peab kolima kindla tahte ja sihiga
Lia, millal te täpselt USAsse jõudsite?
See oli 1979. aasta aprillis, 33 aastat tagasi. (Paus.) Varasemad lahkumised olid aga palju raskemad.
Missugused varasemad lahkumised?
Igaüks teab, et 14. juunil 1941. aastal oli Eestis massiline väljasaatmine. Igast kolmest perest viidi minema kaks. Ka minu isa saadeti vangilaagrisse, kuhu ta aasta pärast suri. Ema maadles meiega küüditamiskohas Kirovi lähedal Malmõsh nimelises külakeses. Meil ei olnud süüa ega midagi selga ega jalga panna. Väljas oli -41 kraadi külma. Meil olid kaasa ainult suveasjad, sest meile öeldi, et meid tuuakse kolme kuu pärast tagasi Eestisse ja me ei võtnud seetõttu talveriideid kaasa. (Kehitab pahuralt õlgu.) Tagasi ei toonud meid muidugi keegi. Meid viidi loomavagunites minema ja jäetigi sinna.
Kuidas te Kirovist tagasi Eestisse pääsesite?
Malmõshist lasime vennaga koos jalga 1946. aastal. Kuidagi õnnestus end rongile nihverdada ja õnnelikul kombel koju tagasi põgeneda. See oli pikk teekond läbi Moskva...nii palju eluohtlikke situatsioone. (Ohkab.) Ma ei tea mismoodi õnnestus meil need kõik läbida...
Esimest Eesti Vabariiki mäletate hästi?
Nii palju kui üks 12. aastane laps saab mõista ja mäletada. Mul oli hea lapsepõli. Isa oli pärit vaesemast perest Leedust, kes sattus Eestisse Vene Tsaariarmee demobiliseerimise sõdurina 1918. aasta paiku. Ja kuigi mu isa oli vaesest perest, olid Eesti ajal võimalused end ausa tööga üles töötada. Isal oli väike kohvivabrik ja meil ei olnud millestki puudust. Meil oli isegi oma maja Tallinnas Pärnu maantee lähedal.
Kas Eesti aeg oli hea aeg?
Mulle meenub see positiivselt. Hea ja rahulik elu oli. Inimesed võisid südaöösel liikuda...keegi ei kartnud midagi. Kõik ülistasid Pätsi ja Laidoneri ning keegi ei kirunud poliitikuid nagu täna.
Kui te 1946. aastal Eestisse tagasi põgenesite oli loomulikult palju muutunud?
1946. aastal oli Eesti veel varemetes. Mitme hea inimese kaudu olin saanud vajaliku tõendi, et olin elanud sõja ajal Kiisal. Sellega sain ajutise ENSV passi, mida vahepeal pikendati ja uuendati. Töötasin Kopli elektromontaažitehases konveieri liinil ja õhtuti õppisin õhtukoolis - Lendri koolihoones kümnendas klassis.
Lisaks pidin endale varjunime välja mõtlema. Kutsusin end Siverinaks. Eks muidugi oli raske, sest pidin end pidevalt varjama ja salaja sõbranna pööningul elama. Õhtukooli lõppedes sõitsin Leningradi. Mul ei olnud enam Eestis asu ja ma pidin kusagile mujale minema. Vend tabati Tallinnas töökohal ja siis hakati ka mind taga otsima.
Miks te läksite just Leningradi?
See oli lähim koht väljaspool Eestit. Seal olid head koolid ja mul oli suur soov kõrgem haridus saavutada ja arhitektuuri õppida. Eks ma teadsin, et varem või hiljem saavad nad mu nagunii kätte. (Mõtleb.)
Arhitektuuri tahtsid aga tollel ajal Leningradis kõik õppida ja sinna oli suur tung. Minul ei õnnestunud sinna sisse saada. Väga paljud Hispaania kodusõja aegsed orvud kasvasid üles Leningradi lastekodudes ja läksid suureks saades arhitektuuri õppima. Neile anti eesõigus sisse saada. Nii läksin mina lõpuks Leningradi Toiduainete Tehnoloogia Instituuti, mille kaudu ma sain ka ühiselamu koha. Läbi mu hulljulguse pikendati mu passi õppimise ajal ligi viieks aastaks.
Pärast kõrgkooli läksite tagasi Eestisse?
Pärast Stalini surma, juba diplomitöö ajal mind tabati. Mul tuli suure hirmuga ära käia nn Suures Majas (MVD ja KGB). NSVLis käis valitsejate vahetus ja ma olin neile mitu vabastamise palvet saatnud. Millegipärast kardeti minuga midagi otsustavat ette võtta ja mul lubati diplomitöö lõpetada.
Kuidas te sattusite pruulima Saku õlut?
Minu esimene töökoht oli Moe Piiritusvabrikus Tapal, vahetustehnoloogina. Moskvast polnud veel vastust, kuid miilitsast tuli õige pea käsk mind Tapa rajoonist välja saata. Mul tuli kähku Moskvasse sõita, et oma palvekirjadele vastust saada. Saingi sisse Kremli mingisugusesse ruumi. Magasin selle nimel Moskva raudtee vaksalis kaks nädalat ooteruumide pinkidel, aga kuna mu pass oli seekord aegunud kartsin Eestisse sõiduga riskida. Mind kuulati ära ja kästi tagasi Eestisse sõita ja vastust oodata.
Tagasi Tapale ma ei läinud, vaid sain töökoha Toiduainete ja Tubakatööstuses Trustis. Sealt järgmisena pakuti töökohta Saku õlletehases tsehhi juhatajana ja kui mõne aasta pärast tore vana õllemeister Aleksander Ebber pensionile läks, soovitas ta enda asemele mind.
Ja teie pruulitud on kaks nende kuulsamat õllesorti, mida müüakse ka tänapäeval?
Jah, mina koostasin Saku Heleda ja Saku Tumeda retseptid ja teistega koos tegime need valmis.
USAs sain ma neid proovida juba New Yorgi Eesti majas, kui ma esimest korda siia saabusin.
Kunagi proovisin neid õllesid ka siin linnas, kus ma elan, Boises, aga siis olid transport ja pikk sõit õlledega teinud juba oma töö. See oli siin ühes Poola restoranis.
Saku Hele on ikka see, mille mina tegin, aga Saku Tumedat on nad natuke muutnud. Tume õlu peab olema muidu natuke magus, veini kõrvalmaitsega, aga see tänapäeva Saku Tume pole seda üldse. (Naerab korra.) Ma mäletan siiamaani nii selgelt, kuidas me tegime seda õlut ja viilisime seda nii, nii kaua.
Teil oli hea töökoht ja lõpuks ometi elamisluba Eestis. Miks te otsustasite kolida Läände?
Keegi ei teadnud ju mis võis Nõukogude Liidus juhtuda järgmisel päeval. Olime koos õega läbi teinud küüditamise ja paljud tuled, veed ja vasktorud. Ka õepoeg Eddy oli juba 17. aastane ja sõjaväe kutseline. Me kartsime, et ta saadetakse Afganistani. Riigis valitses Brežnev ja me teadsime, et kui me emigreerumise aega ära ei kasuta, siis me ei pääse siit kunagi. Riik andis meile sõiduks 650 rubla.
Mäletate esimest päeva kui te jõudsite New Yorki?
Kontakti ema õdede peredega Bostonis ja Brooklynis me ei saanud, aga New York võttis parajasti vastu emigrante Nõukogude Liidust. Nii sõitsimegi sinna. Esimeseks ostuks oli meil New Yorkis üks vana odav televiisor. Sealt kuulasime inglise keelt ja kui nägime, et keegi pillas midagi maha ja ütles "I dropped", siis mõistsime et see tähendab ma pillasin midagi maha. Hakkasime õega kohe tööle ja muresid oli väga palju.
USA heategevused andsid alguses meile pisut raha ja olgu nad tänatud selle eest tänaseni. Omal alal oli mul väga raske tööd ilma keelt valdamata leida. Pealegi olid toona kõik veini ja õllevabrikud linnast välja - New Jerseysse viidud. Ma ise olin siis 50aastane ja mu õde juba 55 ja pisut haiglane. Ometi rühkis ta tööd teha hommikust õhtuni.
See on suur samm kolida keskeas uude riiki. Keelt oskamata?
See oli tõesti suur samm. Me rääkisime õega vaid mõne sõna inglise keelt. Eks me kartsime ikka, aga samas me teadsime, et hullemaks kui elu Nõukogude Liidus ikka ei saa minna.
Kui raske oli keelt oskamata NYC tööd leida?
Alguses olime ühe vanamuti juures – hooldajad. Me olime väga kokkuhoidlikud ja ma mäletan, et kui palka saime siis ostsime ühe kana, millest jagus kolmeks erinevaks toidukorraks. Pärast esimest töökohta sain tööle ühte parfümeeriatehasesse. Seal ma olin ainuke valge mustade seas. Pärast sain tööd ühes riiete äri ahelas, kus ma pidin kompuutriga tööd tegema. Aga mõtle, kui sa keelt ei oska, kuidas sa neid kompuutreid ühendad...
Aga sellest hoolimata saite kõigega hakkama?
Aga loomulikult, tagasiteed ju polnud.
Tagasi Nõukogude Liitu ei soovinud te minna?
Mitte iialgi. Mulle oli Nõukogude Liidus palju haiget tehtud. ENSVd ma küll taga ei nuta ja Eesti oli selle osa ju veel pikka aega, ka pärast seda kui mina sealt lahkusin.
Eestist ja mu sealsetest sõpradest on mul jäänud parimad mälestused ja poolehoid, ometi lahkusin ma sihikindlalt. Ja kuigi alguses oli siin väga raske, saime kõigega hakkama. Olen siiani Eesti sõpradega ühenduses. Pärast lahkumist olen seal kaks korda käinud ja tahaksin uuesti minna - aga ei tea kas tervis ja vanadus enam lubavad.
Kas Eesti elu ikka jälgisite kõikide nende aastate jooksul?
Ikka. Püüdsin koguaeg NY Eesti majas käia, aga nende kell oli seal justkui seisma jäänud. Mul on meeles, et ma tahtsin neile anda Eesti raamatuid. Mulle öeldi kohe, et nemad Nõukogude aegset trükki vastu ei võta. Aga need raamatud ei olnud ju vene keeles, vaid eesti keeles. (Kehitab arusaamatult õlgu). Ma ei usu, et nad olid nii suured Eesti patrioodid nagu nad täna räägivad.
Oma eluga siin Ameerikas olete te rahul?
Muidugi olen. Mul on läinud küllaltki hästi. Kõike, mida me oleme tahtnud- on meil õnnestunud siin täide viia ja korda saata.
Nii et välismaale kolimiseks pole inimene kunagi liiga vana?
Välismaale elama peab kolima kindla tahte ja sihiga. Kui keelt ei oska, tuleb see ära õppida ja edasi minna. Jah, kindlasti on vaja tahtejõudu. Aga seda, et siin midagi karta pole - on vale.
