Kalev Rattus: VIASATi kohtuotsus lõhnab seadustatud ebaausa konkurentsi moodi
Riigikohtu otsuses VIASATi autoritasude osas jäeti olulised küsimused vastuseta ning otsus kõlab seadustatud ebaausa konkurentsi moodi. Tahes või tahtmata tekib õiguskuulekal kodanikul antud juhtumi valguses õigustatud küsimus: miks luuakse VIASAT Eesti AS-ile teiste firmade ees paremad konkurentsitingimused, kirjutab Eesti Autorite Ühingu juht Kalev Rattus.
Me kõik teame, et kohtuotsused mitte üksnes ei pea olema juriidiliselt põhjendatud, vaid ka paistma välja õiglased. Vaid mõni päev enne maadevahetuse lõplikku kohtuotsust, mis tõstatas rohkem küsimusi, kui andis vastuseid ja kus otsus võeti vastu napi kohtunike enamuse poolt, jõudis lõpule veel üks pikaks ajaks tooni andev kohtusaaga.
Jutt on riigikohtu otsusest, millega jäeti menetlusse võtmata Eesti Autorite Ühingu kaebus Tallinna ringkonnakohtu otsuse peale nn VIASAT-i asjas.
Pidades lugu meie kohtusüsteemist, ei tahaks ma selles asjas kirjutada ühtki rida, kui antud kohtuotsusega oleksime saanud selgust mitmele vastamata küsimusele, mille pärast üldse kohtusse pöördusime. Meie peamine küsimus oli, kas ise sisu mittetootvat, kuid teiste sisu edastavat Eestis tegutsevat VIASAT AS-i tuleks autoriõiguse seaduse raames käsitleda sarnaselt kaabellevi firmadega, või kuidagi erinevalt.
Ma ei tea, kuidas vastaks sellele küsimusele enamus lehelugejaid, kuid minule ja paljudele minu tuttavatele juristidele on jäänud mulje, et vahet pole: nii nagu ka kaabellevi firmad, ei tooda VIASAT Eesti ise sisu, vaid vahendab seda sisu oma klientidele erinevate pakettide müümise kaudu. Ainus sisuline erinevus on asjaolu, et kui kaabellevi firmad toovad meile telekanalite pildi koju kätte mööda kaablit, siis VIASAT Eesti teeb seda läbi õhu.
VIASAT, keda meie kaabellevi firmad peavad oma otseseks konkurendiks, on aastaid autoriõiguste eest tasu maksmisest üritanud mööda hiilida, põhjendades seda oma erilisusega: nemad ei vahendavat mitte sisu, vaid pakkuvat üksnes tehnilist lahendust. Ehkki ka oma kodulehel reklaamib VIASAT ennast kui meelelahutust pakkuvat firmat, mitte sideteenust pakkuvat firmat. Nad oleksid nagu torumehed, kes annavad torud aga vett ei paku. Kellel on vaja toru, kus vett ei ole? Kellel on vaja sisuteenust, kus sisu ei ole? Asjaolu, et selline käsitlus seab VIASATI turukonkurentsis kaabellevi firmade suhtes ebaõiglaselt paremasse positsiooni ja jätab autorid ilma neile õigusega kuuluvast tasust, sundiski meid kohtu poole pöörduma.
Kui rääkida veidi tehnilisemalt, siis sai mitu aastat kestnud kohtuvaidlus EAÜ poolt algatatud selleks, et saaks loodud selge kohtupretsedent küsimuses, kas operaator, kes annab oma klientidele tele- ja raadioprogrammide satelliidi kaudu vastuvõtu õiguse müües vastava paraboolantenni ja kaardi, peab saama oma tegevuseks loa ka tele- ja raadioprogrammide sisuks olevate teoste autoritelt ja maksma selle eest tasu. Või on siis VIASAT Eesti AS meie turul oluliselt teistsugune tele- ja raadioprogrammide vahendaja kui näiteks Elion, Starman või STV? On ju lihtsa tehtega võimalik mõista, et jättes autoritasu maksmata, saab VIASAT Eesti AS jätta oma taskusse ka selle raha, mida teised operaatorid maksavad autoritele.
Nagu Eesti kohtupraktikas tavaks, näevad erinevad kohtunikud asju erinevalt. Asja arutanud esimese astme kohus andis õiguse EAÜ-le. Ka Tallinna Ringkonnakohus andis algul õiguse EAÜ-le. Mõlema otsuse põhjal sai selgeks, et VIASAT Eesti AS teenib raha samadel põhimõtetel kui kaabellevi firmad ja on kohustatud sõlmima lepingu autoriõigusi esindava EAÜ-ga.
Kõik tundus loogiline, kuid protsess polnud veel läbi. VIASAT Eesti AS kaebas selle otsuse edasi riigikohtusse, kes tühistas osaliselt ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uue otsuse tegemiseks ringkonnakohtusse tagasi. Seejuures püstitas riigikohus rea uue otsuse tegemiseks väga olulisi küsimusi, mis oleksid pidanud saama vastuse uues ringkonnakohtu otsuses. Ringkonnakohus tegi küll uue otsuse, mis oli risti vastupidine sama kohtu esimese otsusega, kuid jättis riigikohtu poolt tõstatatud küsimused sisuliselt vastuseta.
Kuigi EAÜ kaebas selle otsuse riigikohtusse edasi, ei võtnud riigikohus seda asja enam menetlusse. Üllataval kombel aktsepteeris riigikohus olukorda, kus tema enda poolt tõstatatud ja asja lahendamiseks olulist tähendust omavad küsimused jäeti ringkonnakohtu otsuses kajastamata ja vastamata. Jäi mulje, et riigikohus ignoreeris teistkordsel teemaga tutvumisel tema enda poolt püstitatud küsimusi. Autorite, VIASATI ja kaabellevifirmade seisukohast jõudis kohtuprotsess küll lõpuni, kuid olulised küsimused, mille tõttu üldse kohtusse pöördusime, jäid ikkagi lahendamata.
Muuhulgas saab riigikohtu otsusest sisuliselt välja lugeda, et tele- ja raadioprogrammide vahendamiseks ei ole tarvis autoritelt luba küsida ega neile tasu maksta. See seisukoht on vastuolus kõigi eelnevate Euroopa ja Eesti kohtuotsusustega, mida oleme seni kuulnud.
Halenaljakaid juhtumisi satub igasugustesse kohtuotsustesse. Nii ka meil: kuigi VIASAT Eesti AS-i esindajad väitsid kohtule, et kõigile autoritele on juba makstud telekanalite endi poolt, jättis kohus arvestamata telekanalite endi esitatud tõendid, milles muuhulgas ERR ja Kanal 2 kinnitavad, et nemad ei ole kunagi andnud VIASAT Eesti AS-ile luba oma programmides sisalduvate teoste edastamiseks ega pole selle eest ka autoritele tasu maksnud. Põhimõtteline küsimus, mis õigusega siis VISAT Eesti AS teleprogrammides sisalduvaid teoseid edastab, ei pälvinud enam kohtu tähelepanu.
Olgu kuidas on, igatahes on tegemist väga halva ja imestamist väärt lahendusega sadade tuhandete autorite jaoks, sest kahtluse alla on seatud aastakümneid vankumatuna püsinud tõde ja üks autoriõiguse põhialuseid, et kui keegi kasutab võõraid teoseid oma majandustegevuses varalise kasu saamise eesmärgil, siis on nende teoste autorid õigustatud sellest teenitud rahast osa saama. Kui poleks autoreid, poleks vahendajatel millegagi ka äri teha, sest tarbija vajab sisu, mitte tühja toru, olgu ta siis nii lai ja kiire kui tahes.
Kuid halb ei ole see lahendus mitte vaid loomeinimestele. Ka teised tele- ja raadioprogrammide vahendajad, kellest suuremad on Elion, Starman ja STV, on saanud segase sõnumi: teie peate autoritele tasu maksma, VIASAT Eesti AS aga mitte. Lõhnab natuke seadustatud ebaausa konkurentsi moodi, sest võisteldakse ju samal väiksel turul samade kasutajate ja sama raha pärast.
Tahes või tahtmata tekib õiguskuulekal kodanikul antud juhtumi valguses õigustatud küsimus: miks luuakse VIASAT Eesti AS-ile paremad konkurentsitingimused?
Lõpetuseks tuleb veel lugejaile eraldi ära märkida üks oluline asjaolu, millest sai aru ka enamus asja arutanud kohtukoosseise, aga mitte riigikohtu loakomisjon: EAÜ-l ei ole kunagi olnud pretensioone VIASATi kui teleprogrammide tootja vastu. Aga seda firmat ei tohi segi ajada Eestis tegutseva VIASAT AS-iga, kes ei tooda midagi ja on vaid teleprogrammide vahendaja.
