Kui Läänemaa mees Heiki Kranich riigikogu rahan-duskomisjoni liikmena ja peaminister Mart Laari eriesindajana 1992. aastal Eesti maksu-seaduste hälli juurde astus, oli ta kuskilt lugenud või kuulnud, et eraisi-ku ja ettevõtte tulumaksumäär peab olema ühesugune ega tohi ületada 25 protsenti.

Põhjendus oli lihtne: veerandikust suurema maksumäära korral hakka-vad inimesed märksa rohkem tulusid varjama ning kui ettevõtte ja eraisiku maksumäärad on erinevad, hakatakse üht tulu teiseks maskeerima. Tulemuseks on tühjem riigikassa ja moondunud majandusruum.

Ettevõtete vahel tekib ebaaus konkurents ja ühiskonda hakkab lõhestama viha-vimm. Säärastele lihtsatele ja selge-tele tõekspidamistele rajatud maksu-seadused jõustusid 1. jaanuaril 1994. Kuna riigieelarvet ei saadud muidu kuidagi ots otsaga kokku, kergitati tulumaksumäär algul suure häda sunnil 26 protsendini, aga ettevõtte ja eraisiku ühesuguse maksustami-se põhimõttest peeti rangelt kinni.

Nüüd 22 aastat hiljem neab kogu Eesti majandusajakirjandus OÜ-tamist. Meelelahutustegelased on pugenud juriidilisse kehasse ja elavad dividenditulust, mida erinevalt pal-gast ei maksustata 33protsendise sotsiaalmaksuga.

Ettevõtete juhid ja isegi tavalised töövõtjad on moondunud ühe inimese osaühinguiks, kes justkui ei teegi enam oma igapäevast palgatööd, vaid osutavad tööandjale teenust, mille pealt ei tule maksta tööjõumakse. Kui mõni erand välja arvata, on üldjuhul kõik juriidiliselt korrektne ehk jokk, ühtki seadust ei rikuta, aga ebaõiglus on siiski suur ja selge. OÜ-tajad muudavad osaühingut kasutades palgatulu ettevõtlustuluks ja väldivad sellega tööjõumaksude maksmist.

Täismahus artiklit saab lugeda Lääne Elu laupäevasest, 17. oktoobri paberlehest.