Sealihatootjate raske majandusliku olukorra on tinginud tänavu kevadel eelmise aasta septembrikuuga võrreldes kuni 150% kallinenud söödateravili — farmeritel lihtsalt ei jagu käibevahendeid sedavõrd kalli loomasööda ostmiseks. Sealihatootjate mure põhjus on suured käärid tootmise omahinna ja toodangu eest saadava hinna vahel. Nimelt on söödavilja kiire kallinemise juures sealiha kokkuostuhind jäänud suhteliselt stabiilseks, kirjutab Äripäev.

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja (EPKK) juhataja Roomet Sõrmus tunnistas, et söödahindade järsk tõus on Eesti sealihatootjad pannud väga rasekesse olukorda. Paljude seakasvatajate olukorra muudab keeruliseks veel asjaolu, et nende ettevõtete tootmine põhineb ostusöödal ja teravilja tootmiseks neil maad pole.

Sõrmuse hinnangul toodab iga siga praeguse sealiha ja sööda hinna juures keskeltläbi 10-15 eurot kahjumit. “Kui arvestada, et Eestis on iga kuu müügivalmis umbes 50 000 nuumikut, siis saab sektor vähemalt 500 000 eurot kahjumit kuus,” selgitas Sõrmus. “Selliste kahjumitega on farmid töötanud alates jaanuarist, kui söödavilja hind ületas taseme 200 eurot tonni kohta. Tekkinud olukord võib viia põhikarja vähenemisele ning seab ohtu Eesti sealihatootmise jätkusuutlikkuse.”

AS-i Rakvere Lihakombinaat juhatuse esimees Anne Mere möönis, et kõrged sisendihinnad on seadnud sealihatootjad surve alla, sest kokkuostuhind ei pruugi alati samas tempos liikuda. “Kokkuostuhind tööstuste poolt ning omakorda nende müügihind sõltub sellest, milline on nõudluse-pakkumise suhe Euroopas ja Venemaal. Juhul kui sealiha eksport Euroopast välja on kõrgel tasemel, siis tõstab see kokkuostu- ja müügihindasid ning vähendab importtoodangu sissetungi,” selgitas Mere. “Juhul kui nõudlus on madal, siis on ka hinnad madalal ning importliha trügib nii Eesti kui ka teiste Balti riikide lettidele. Peamiselt on importliha Euroopa suurimate sealihatootjate — Saksa või Taani — päritolu.”