Karistamatud Suured Peetrid Eesti äriruumi kujundamas ehk kuidas väikeaktsionäridest jõuga üle sõidetakse
Meedia tähelepanu alla on jälle sattunud erinevad väikeaktsionäride ja väikeinvestoritega seonduvad kaasused, millest saab järeldada, et probleemid meie ärikultuuris on endiselt aktuaalsed.
Börsiettevõtete puhul nägime hiljuti OEG näitel, et ülevõtmistaktikas ei toetutud mitte preemiatele, vaid väikeaktsionäride hirmutamisele.
Prospektis märgiti, et likviidseid OEG aktsiaid tulevikus ei eksisteeri, mis tähendab väikeaktsionärile mittelikviidset ja lõputut abielu, millest ei ole võimalik lahutada. Selline stsenaarium paneb müügi peale mõtlema küll, kuid vaid hirmust.
Prospektis ei peljatud otsesõnu märkida, et kui ülevõtmispakkumise raames sundväljaostuks piisav arv aktsiaid ei kogune, kavatseb ülevõtja väikeaktsionäride osaluse vähendamiseks ühendada OEG ülevõtjaga.
Eesti Väikeaktsionäride Liidu liikmeid pani selline lähenemine kulmu kergitama. Kas tõesti võib ettevõtete ühinemist kasutada väikeaktsionäride osaluse vähendamiseks?
Finantsjärelevalve hambutu
Kuid aktuaalseid näiteid väiksemast vennast lugupidava komberuumi nappimisest jagub veel ja küllaga. Tänu Kuuuurija saatele taas aktiivselt meedia huviorbiiti kerkinud Swedbanki vahendusel kümnendi eest Rumeeniasse investeeritud Eesti väikeinvestorite miljonid, mille „kadumise“ eest vastutajaid pole senimaani välja selgitatud ega karistatud, tekitavad tunde, et finantsjärelevalve on selles olukorras hambutu.
Väikeinvestori poolt usaldatud pank, kes oli moraalne vastutaja rahade kadumises, pole aastaid avaldanud mingit valmisolekut oma klientide ees vabandada ega isegi mitte näost näkku suhelda - pank on suhtluseks valmis üksnes kohtu vahendusel. Panga õnneks võimaldavad seadused paraku enda pea liiva alla peitmist. On paratamatu, et sajad suurpanka usaldanud Väikesed Peetrid ei riski oma nime alt pangaga avalikult kohtuvaidlusesse laskuda, sest ka homme on vaja saada laene, liisinguid. Kuid kas sellise hirmuolukorra ärakasutamine Swedbanki poolt just vastutustundelisele skandinaavialikule ärikultuurile viitab, on iseasi.
Väikeaktsionäril ei ole kohtupidamiseks raha
Pinnale ujuvad juhtumid on üksnes jäämäepealne tipp. Kurb tõde on see, et keskmisel väikeaktsionäril-investoril ei ole raha, et läbi kohtumenetluste nõudeid oma õiguste kaitseks maksma panna. Kalli menetluse alustamine on väikeinvestori jaoks riskantne, võiduvõimalused kesised ning lõppkokkuvõtteks ei garanteeri ka kohtuvõit paremat kaitset.
Kui väikeaktsionär peakski kohtus saavutama võidu, siis maksab kohtumenetluse kulud kinni kaotav pool st ettevõte, mis kuulub aktsiatega proportsionaalses osas ka väikeaktsionärile endale. Seetõttu jääb väikeaktsionär oma õiguste maksmapanekul igal juhul kaotajaks ning saadav kasu ei ole tihtipeale suur.
Ühiskonnas levinud käitumismuster
Väikeinvestoritega suheldes, kes reeglina abi otsides ka anonüümsust paluvad, jääb vaieldamatult mulje ühiskonnas laiemalt levinud käitumismustrist. Jõupositsiooni ärakasutamine iseenda majanduslikes huvides on Eestis endiselt normaalne ja aktsepteeritud käitumine. Ennekõike peetakse sellist käitumist normaalseks ise jõupositsioonil olles ning alles siis, kui jõupositsioonil olija satub mingitel asjaoludel ise olema nõrgemaks pooleks, tekib ärakasutatud olemise tunne.
Seejärel muutub kohe ka retoorika 180 kraadi. Väikeaktsionäri ja väikeinvestori kui nõrgema poole kaitsmine on seetõttu ka ühiskondliku kokkuleppe küsimus ja poliitiline otsustuskoht. Tegemist ei ole lihtsa küsimusega, sest Suurel Peetril võivad olla kaalukad argumendid selle kohta, kuidas ta üldse jõuspositsioonile on sattunud.
Kui analüüsida jõupositsiooni (ära)kasutamist erinevate näidete varal, siis näeme, et riik tõttab nõrgemale poolele appi eelkõige ekstreemsemates olukordades, siis kui tegutsemata jätmine võib nõrgemale poolele kaasa tuua suure ebaõigluse.
Konkurentsiamet tegutseb siis, kui vaba turu põhimõtted enam ei toimi ning turule sisenemine oleks väikeettevõtte jaoks võimatu. Eluruumi üürnikele on antud laialdased õigused seetõttu, et korteriomanik ei saaks sundida üürnikku päeva pealt puu alla kolima. Töölepingu seadus kaitseb töötajat olulisel määral seetõttu, et tööandjapoolne jõupositsiooni kasutamine võib töötaja pere nälga jätta. See tundub mõistlik lähenemine ning ka väikeaktsionäride ja väikeinvestorite suhtes võiks samu põhimõtteid kasutada.
„Viimase päästerõnga eelnõu"
EVAL edastas riigikogu õiguskomisjonile viimasel ümarlaua kohtumisel ettepanekud seadusemuudatusteks, mida kutsume oma siseringis „viimase päästerõnga eelnõuks“. Sisuliselt on tegemist ettepanekuga anda väikeinvestorile võimalus nõuda oma osaluse väljaostmist suuraktsionäri pool siis, kui väikeinvestor suudab ära tõendada, et teda on aastate jooksul sihikindlalt ja järjepidevalt represseeritud ning väikeaktsionär on juba ära kasutanud kõik oma seadusest tulenevad õiguskaitsevahendid, mis ei ole andnud tema jaoks tulemust.
Samade põhimõtete kohaselt tuleks ära lahendada ka teised konfliktolukorrad investorite – ettevõtjate seas, ning aeg ajalt seda ka tehakse. Õiguslik raamistik toetab sellist lähenemist ning võimaldab omakasupüüdliku partnerit vastutama panna ka siis, kui ta formaalselt kõiki mängureegleid järgib. Kui kõik üksikud tegevused ja tehingud on seaduse kooskõlas, võib nende tegevuste eesmärk üldplaanis olla siiski hea usu põhimõtte vastane, kui tegevus on suunatud partneri kahjustamisele isikliku kasu saamise nimel.
Riikliku sekkumise vajadust nii regulatsioonide täpsustamise kui ka üksikute üleskerinud olukordade paindlikuks lahendamiseks peame hädavajalikuks ka pankade vahendusel erinevatesse võlakirjadesse investeerinud isikute kaitseks. On ilmne, et väikeinvestor ei saa käia Rumeenias, Azerbadzaanis, Bulgaarias jne ise olukorraga tutvumas, vaid peab usaldama panka. Usaldades panka, usaldab investor mitte ainult Suurt Peetrit, vaid ka riiki, mis on lubanud piisava järelevalve abil tagada pankade usaldusväärsuse.
Et meie säästude paigutamise levinud vormiks on aktsiate soetamise kõrval nn portfelliinvesteeringud, mille puhul raha haldab ja paigutab litsentsiga krediidiasutus, siis sellise krediidiasutuse kinnitused peavad olema usaldusväärsed, suhtlemine investoriga avatud, väärtpaberiseadusega pandud hoolsuskohustus täidetud. Eesti investorid peavad saama usaldada litsentseeritud krediidiasutusi, et ei korduks enam kunagi kurikuulsa GILD panga hoiatav juhtum. Panku saab usaldada aga vaid siis, kui teame, et riik tagab nende avatud suhtlemise ja välistab varjatud trikid meie rahaga.
Kui inimene usaldab riiki, siis tuleb riigil oma abikäsi sirutada seal, kus Suur Peeter enam Väikest Peetri märkamagi ei tee. Me teame, et paljudes riikides ongi riigid ise asunud elanikele kompenseerima pankadelt saadud kahjusid. Tänases Eestis oleme küll kompenseerimas nõukogude võõrvõimu poolt sundvõõrandamisega tekitatud kahju oma kirikutele, kuid oleme unustanud meie endi riikliku järelevalve all toimunud kahju kompenseerimise sadadele väikeinvestoritele.
Meediasse jõuavad rikkamad
Ajalehe veergudele jõudnud väikeaktsionärid ei ole selles mängus peamised kaotajad. Meedia tähelepanu alla jõuavad reeglina rikkamad ettevõtjad, kes väikeinvestori staatuses olles saavad endale lubada kohtumenetluste finantseerimist. Kurvem lugu on tavaliste inimestega, kelle jaoks võib väikeinvesteering olla pensionisambaks või peamise tulu teenimise allikaks.
Oleme lähedalt tuttavad nii Rootsi telekomihiiu Telia inetu käitumisega Eesti väikepeetritega, kuid ka sadade palju väiksemate ettevõtete analoogset mustrit kopeerivate juhtumitega. Meie liitu helistab igal nädalal inimesi, kes on kunagi ühiselt ja lootusrikkalt alustatud koostöös jõudnud punkti, kus neil pole enam väljavaadet Suurelt Peetrilt oma investeeringut tagasi saada, tulu teenimisest rääkimata.
Suurpeetrite jäämäe otsas on pangad ja telekomid, keskel BLRT ja Olympic Casino suurused ettevõtted, kuid all tuhandeid passiivseid investoreid, kelle rahalise panuseta pole kunagi hakkama saadud, kuid kes nüüd oma tülikate soovidega närvidele käivad. Need tuhanded investorid esindavad oma peresid, kes nendega koos kannatavad.
Piinlikkusest vaikitakse väärikalt
Kahjuks ei soovi enamus väikepeetritest avalikku tähelepanu. Osad kardavad Suure Peetri kättemaksu, teised tunnevad, et on ise olnud rumalad, et kunagi sellisesse ärisuhtesse üldse raha usaldasid. Neil on piinlik, ning nad vaikivad väärikalt. See ei tee aga probleemi olematuks, pigem kasvatab ühiskonnas tarbetut stressi.
Tavalised inimesed ehk väikepeetrid on nt laulja Karl Madise eksabikaasa, kes pärast lahutust ja majamüüki viimase raha suurpanga soovitusel ja eestvedamisel Rumeeniasse investeeris ja tänaseks kõigest ilma on. Või maestro Eri Klas, kes suri enne, kui pangalt vabandavat vastust kuulis. Või Aadu Luukase heategevusfond, mis kaotas Swedbanki tõttu osa oma heategevuseks kõrvale pandud vahenditest. Kui te arvate, et Swed-Peeter ilma kurnava kohtulahinguta oma võivaleivast tükki loovutamas on, siis paraku eksite.
Neid juhtumeid, mis jõuavad, Telia või Swedbanki sarnaselt kohtutesse ja pälvivad avaliku tähelepanu, on üksikud. Ometigi võime nende põhjal panna diagnoosi ärikultuurile tervikuna: see ei ole veel skandinaavialik huvisid tasakaalustav, pigem postsovjetlik kel-jõud-sel-õigus süsteem.
Sellele kultuurile on lisaks suurpeetrite kultiveeritavale hirmule omane eetilisele käitumisele viitavate loosungitega lehvitamine. Näiteks Rumeenia investeerimisjuhtumis keskset osa mängiv Swedbank on MTÜ Vastutustundliku Ettevõtluse Foorumi aktiivne liige. Liidu kodulehe kohaselt ühendab Foorum ettevõtteid, kelle jaoks on oluline toimida vastutustundlikult, et tagada nii oma ettevõtte, ühiskonna ja riigi jätkusuutlikkus.
Ka BLRT-d kontrollivate aktsionäride kommunikatsiooni eesmärgiks tundub olevat jätta mulje, et ca 40% ettevõtte omanike soov saada osa ca 300 miljoni eurosest kasumist on tegelikult ettevõtte ja selle töötjate paljaksröövimise ja panktrotiajamise kava.
Et ka EVAL toetab sarnaste põhimõtete järgimist, siis kutsume Swedbanki üles oma investoritega laua taha istuma ning teemat arutama. Liidu hinnangul oleks vaja kellelgi ja kusagilt algust teha vastutustundliku komberuumi kujundamisega. Eesti vajab selliseid Suuri Peetreid, kes pärast väikepeetrite võileiva ärasöömist lubaksid ka oma kannikast haugata. Ilma kohtu sunnita. Ja Eesti vajab hädasti ka neid poliitikuid, kes toimuvat ebaõiglust taunitavaks peavad ning sellele sobivalt reageerivad.
