Karm elu kütab sepal istmiku tuliseks

 (11)

Peeter Reemann Sepa talus Võrumaal
Peeter Reemann Sepa talus VõrumaalFoto: Mirjam Nutov

Tänavu alternatiivse talu auhinna võitnud Võrumaal Rõuge külje all asuva Sepa talu peremees on ellujääja. See on hea, sest kuigi auhind kodus, ei too see veel tagasi kunagisi järjekordi ega võimalda töölistele õiglasemat tasu maksta.

Tõmban rasked uksed pärani. Hämarus. Vänge metallilõhn lööb ninna. Kesk süstemaatiliselt seatud metallitöömasinaid ja tööriistu laiub seinal maal, mis on nii erutav kui ka hirmutav - surm ise hoiab alasti neidisest kinni.

Kaks tüüpi seisavad kollete ees ega tõsta pilkugi. Nad vahivad leeki ja lisavad aeg-ajalt vunki juurde, ise ühtlasi tasakesi raudu tules keerates. Ühtäkki läheb mürgel lahti. Vasar käib vastu punast rauda, kuni see võtab soovitud kaarja kuju. Vana tõde, et „rauda tuleb taguda, kuni see on tuline", kehtib siin täielikult, sest juba järgmisel hetkel lükkab määrdunud põlle ja prillidega tüüp, kes oma näo nokatsi varju peitnud, raua uuesti tulle.

„Sellest saab liimeister," teatab sell Janno. „See on töörist, mis on mõeldud puidu koorimiseks," selgitab ta minu lolli ilmet nähes. Rohkem ta rääkida ei jõuagi, sest suured uksed vajuvad uuesti lahti ja sisse astub peremees. Ta on oma siniste silmade, tugevate poolpikkade pruunide juuste ja lihastes ülakehaga tõeline viiking, näokujust ja ilmest rääkimata. Peeter Reemann (44) naeratab küll laia naeratust, aga tema nägu on näinud elu - sellist, mida näevad üksnes ellujääjad ja just see ta ongi.

Loe veel

Vaevalt julgeks keegi vastu vaielda, arvestades tõika, et Reemann on kahel korral murdnud kaela ja ühel korral selja ning ta on ikkagi vägevam kui kõik teised kokku. Muidugi on probleemid ja valud, aga nende vastu aitavad võimlemisharjutused, hantlid ja venitamine - nii igal hommikul 40 minutit järjest. Ja kui hommik on läbi, asenduvad hantlid haamrite ja sepavasaratega, sest just Reemann on see, kes teeb metsakirveid maailmakuulsale kaubamärgile John Neemaan.

Ühte sellistest lükkabki ta parasjagu tulle, muutudes ise tõsiseks. Piisab aga ainult pilk kirvelt tõsta, kui karmist ellujääjast saab vahva seltsimees, kes avatult sinasõbralikke kilde kahte lehte loobib. „Kui ma tahaksin rikkaks saada, siis ma võiksingi ainult neid kirveid teha," teatab Reemann ja lükkab oma kiharad kõrva taha. Kirves on tuline ja nüüd on tema kord nüpeldatud saada. Vägev sepp läheb sedavõrd hoogu, et sepavasara pea lendab varre otsast minema. Ta on kiire ja osav, tema liigutused mõõdetud ja kindlad - ta on meister, keda tuntakse nii kodumail kui ka mujal ja ta teab, kuidas inimestele meeldida.

Ja peabki meeldima, sest sepistatud tööriistad, millest enamik müüakse välisturule, pole kõik, mida Sepa talus tehakse. Kui Reemann Rõugesse talu ostis, sai üsna kiiresti selgeks, et peale sepatöö tegemise tuleks seda ka teistele näidata, eriti kuna Võrus sai juba ots lahti tehtud. „Võrus töötades käisin ma ka laatadel oma tööd näitamas," selgitab Reemann. „Kui ma enne seda olin lihtsalt sepp, siis pärast laatadel käima hakkamist sai minust tuntud sepp," ütleb ta naljatades. Tundub, et asjad tema elus lihtsalt juhtuvad, nagu ka see, kuidas temast sepp sai.

„Minu vanaisa oli muide sepp," alustab Reemann oma loo rääkimist. „Aga see asjaolu pole olnud ühelgi hetkel määrav, et ka mina sepp olen - ma olen sepp, sest ma pole günekoloog ja nii lihtne see ongi," võtab Reemann oma ametivalikult igasuguse põnevuse ja saladusloori.

Et kõik oleks selge, rõhutab ta veel eraldi, et sepaamet oli tema jaoks nagu iga teine. Teisisõnu hakkas ta õppima seda, mida parasjagu pakuti. Nõnda astus ta 1989. aastal Tallinna seppikotta Kolm Seppa sepa ametit õppima, sest just selline pakkumine talle tehti.

Asi selge, naasis Reemann Võrru ja jätkas tööd Eesti Restauraatoris, kus ametis olles värvis ta muu hulgas ka Võru linna maju. „Käisin just lastega kinos ja näitasin neile, et näete, see maja on issi värvitud," viitab Reemann, et tema kätetööd võib veel praegugi Võrus näha. Ent mida aeg edasi, seda rohkem hakkas Reemannile sepa töö meeldima. Nii alustas ta 1994. aastast Võrus 700-ruutmeetrisel pinnal tellimustööde tegemisega, pidades palgal kuni üheksat meest. „1999. aastal sain esimese tööriistade tellimuse Hobbiton OÜ-lt, millest ajapikku kasvaski välja minu tööriistaäri ning tänu millele olen käinud end täiendamas Austrias, Norras ja Ungaris," räägib ta.

Aga kodu kutsus ja 2000. aastal ostis Reemann talu Rõugesse, kust olid pärit nii ta ema kui ka vanaisa. Talu ostmisel sai määravaks asjaolu, et seal oli vana hobusetall, kuhu sepikoda teha. Talus omaette nokitsedes kujunes tal idee, kuidas oma tööd ka teistele näidata. „Minu idee oli see, et inimesed saaksid sepa tööd oma silmaga näha, proovida, küsida ja ka ise midagi valmis teha, kui soovivad," selgitab Reemann ja täiendab, et see töötas täielikult. Aastad 2005-2009 kujunesid erakordselt edukateks - üks grupp tuli ja teine lahkus. Kliente oli nagu muda ja sepatööde järjekord aasta.

„40% oma asjadest ma ei jõudnudki valmis teha," tõdeb Reemann. Et inimeste huvi oli suur, sai sepikoja kõrvale ehitatud ka peoruum ühes majutamisvõimalusega ning mõistagi ka suitsu- ja tünnisaun. Sellele lisandusid organiseeritud ATV-matkad. Ajad olid head. Emotsioon müüs, tööd oli meeletult ja majandamisvõimalusi samuti. Praegust seisu Reemann aga ei kiida. Ta on küll õnnelik, et sai auhinna, aga ühtlasi adub, et auhind tuli ju kellelegi anda. „Tänane seis on see, et maaelu on küllaltki välja surnud, sest maal ei ole lihtne elada," tõdeb ta.

Reemann tunnistab täiesti avameelselt, et head ajad on möödas ja neid, kes telliks sepistatud aia või niisama kingituse, jääb üha vähemaks. Turismi poolgi on kokku kuivamas, sest inimestel pole lihtsalt raha. „Täna tuleb mõelda, kuidas ots otsaga kokku tulla. Ma loodan ja ootan, et asjad lähevad paremaks, aga ma ei tea, mis paremaks peaks minema," räägib ta. „Kui varem ei jõudnud ma töid ära teha, siis nüüd tean ma heal juhul oma tegemisi kaks kuud ette," ütleb ta otse. Reemann ei loodagi, et tuleks tagasi sellised ajad nagu olid. „Ütleme nii, et peale 2009. aasta languse algust pole mina veel hakanud valgust tunneli lõpus nägema," ütleb Reemann. Probleem pole üksnes turismis, ka tööriistaäris pole kõige paremad ajad.

Kliendid, kes andsid varem 60-70% annavad nüüd kogu käibest üksnes 5%. Milles on põhjus, seda Reemann ei tea. Laiutab üksnes käsi ja kui see ka enam ei aita, teeb ühe kirve - vähemalt saab keerulises olukorras end kuidagi välja elada. Elama aga peab, kas välja või sisse, pole vahet. „Selleks, et siin ära elada ja millegagi hakkama saada, tuleb teha midagi sellist, et sinu tegemisi vajataks," tõdeb Reemann. Ent ta võib rahul olla, sest peale tema teeb sepistatud tööriistu veel kolm töölist, mis näitab, et vajadust sepa töö järele justkui oleks. Saaks meestele ainult õiglasemat töötasu ka maksta... Seniks tuleb rahul olla sellega, mis on.

„Minu jaoks on oluline, et ma teen seda, mis mulle meeldib, ja ma saan uhkusega öelda, et ma ei tee oma tööd mitte raha pärast, vaid raha eest," võtab Reemann oma pisut kurvameelse ent ausalt realistliku loo kokku.

_______________________________________________________________________________

CV: Peeter Reemann (02.10.1969)

Hariduskäik: Kreutzwaldi gümnaasium, Võru täiskasvanute gümnaasium, Tallinna sepikoda Kolm Seppa

Töökäik: 1989-1993 Eesti Restauraator

1998-... Peeter Reemanni Sepikoda

2004-... OÜ Rõuge Sepp

Auhinnad, tunnustused:

2006. aastal kuulutati Sepa talu sepatöö programmid Võrumaa aasta turismiideeks

2006. aastal sai Peeter Reemannist ja Sepa talust Võrumaa aasta turismitegija

2013. sai Sepa talu Eesti parima talu tiitli alternatiivsete talude kategoorias

Eri sepatöö tunnustused nii Eestist kui ka välismaalt

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare