Karm olukord: Ateena tänavad on kodutuid täis ning nende arv kasvab aina
„Ma olen sama asja teinud arengumaades Kagu-Aasias. Ma palun kodututele annetada toitu - pastat, riisi, kaunvilju, piima," ütles Karra.
Ta lõi heategevusühenduse koos klassikaaslase Tassos Smetopoulosega 2013. aastal. Siis oli riik juba väga sügaval majanduskriisis. Abivajajate arv kasvas meeletu kiirusega.
Sellest ajast alates on olukord aina hullemaks läinud. Kreekal on täna Euroopa Liidu kõige kõrgem vaesusenäitaja.
Karra ja Smetopoulos ütlevad, et kolme viimase kuuga on kodutute arv Ateena tänavatel kasvanud 40%. Kreeka valitsuse andmetel on koduta inimeste arv Ateenas tänaseks jõudnud 20 000ni. Linnas elab üldse kokku 660 000 inimest.
„Tänaval on palju rohkem noori inimesi," ütles Karra. Praegu on suurem osa kodututest vanuses 26 kuni 45.
Emfasis on leidnud kokku 110 vabatahtlikku, kes Ateenas kuus päeva nädalas tegutsevad. Nad annavad kodututele suuniseid, kus käia duši all ning kuidas võidelda end läbi bürokraatiast ja saada erinevaid toetusi. Lisaks jagavad nad toitu, tekke ning muud vajalikku.
Viimasel ajal on neilt küsima hakatud raamatuid. Paljud, keda Emfasis aitab on haritud inimesed, kellel oli enne kriisi kindel töökoht, karjäär. Neil on hea keelekasutus ja nad soovivad rääkida ükskõik millest, aga mitte iseenda täbarast olukorrast.
Proua G. Kaotas töö koristajana ning tal sai raha otsa. Tänaseks on ta töötu olnud ligi aasta aega. Karra sõnul on naine väga kõhnaks jäänud. Naisel varastati äsja kõik, mis talle veel kuulus - toit ning mõned isiklikud asjad.
Seda juhtub Ateena tänavatel praegusel ajal tihti. Sa lahkud korraks, et osta süüa või käia tualetis ja kõik sinu asjad viiakse vahepeal minema. „See on kogu nende inimeste elu. Mis siis, et see võib tunduda kui vaid paar kilekotti ja veidi süüa, aga ega neil rohkem olegi."
Smetopoulos süüdistab kõiges majanduskriisi ja suurt tööpuudust. See kõik algas pärast esimest Kreekale määratud abiprogrammi 2010. aastal. Töötus kasvas 2004. aasta 10,6% kümne aastaga 26,5-protsendile.
Tema sõnul läheb inimestel pärast töö kaotust tavaliselt kaks-kolm aastat, enne kui nad tänavale jõuavad.
