Kui valuuta stabiilsus sõltuks vaid usaldusest raha emiteeriva maa suhtes, ei näi USA dollaril olevat kerged ajad. Washingtonis on USA presidendil Donald Trumpil käed tööd täis, et võidelda muu maailmaga. Tema administratsioon on löönud käima kaubanduskonflikti Hiinaga ja teiste maadega, kehtestades tollitariife ja väljendades USA protektsionistlike seisukohti.

Viimastel nädalatel on Trump vahetanud sõnasõda nii Venemaa kui Türgiga. Need kaks aga löövad vastu seal kus USAle on kõige valusam. Nii Moskva kui Ankara on pannud USA dollari kui maailmaraha rolli küsimärgi alla.

Kuid mis üldse tõi USA dollarile kaasa maailmavaluuta rolli?

Põhjuseid on mitmeid ja stardipakke samuti, kuid DW valis selleks 14. veebruari 1945. USA raskeristleja USS Quincy oli ankrus Egiptuses Suezi kanali ääres. Toimus kohtumine, kus osalisi oli vähe. USA president Franklin D. Roosvelt ja Saudi kuningas Ibn Saud pidasid pardal läbirääkimisi. Roosvelt lubas Saudile sõjalist kaitset küsides vastutasuks ligipääsu Saudi naftale ja seda, et naftamüügi arveldused hakkaks toimuma USA dollarites.

1933. aastal loobus USA sisuliselt kullastandardist. Sisuliselt seoti dollar ühe teise toorainega – musta kulla ehk naftaga. Kuigi USA-Saudi Araabia suhetes on olnud kõrghetki ja madalseise, on kokkulepe jõus. Et maailma naftanõudlus kasvas, kasvas ka nõudlus USA dollari järele. Üha rohkem piiriüleseid makseid arveldati USA rahas.

Selles osas pole suurt midagi muutunud. Maailma Valuutafondi IMFi hinnangul on maailma valuutareservidest umbes 62 protsenti USA dollarites. Võrdluseks euro osa on vaid umbes 20 protsenti, millele järgnevad Jaapani jeen ja Suurbritannia nael, mille osa on väiksem viiest protsendist. Maailma valuutatehingutes on USA dollaril määrav roll. Umbes 85 protsenti valuutatehingutest üheks tehinguvaluutaks on USA dollar.

USA keskpank Föderaalreserv on alati toetanud USA dollari juhtrolli ja pakkunud piisavalt likviidsust, mis on üheks domineerimise põhjuseks.

Investoritele meeldib dollari likviidsus, kes peavad USA dollarit turvavaraks. Saab ju seda valuutat kiiresti kaubelda. Vahel võib see viia probleemideni. Näiteks kui investorid haistavad majandusraskuseid, tormavad kõik USA dollareid ostma. Seda tehakse isegi siis kui USA on maailma majandusele suurim oht. Võtame näiteks 2007-2008. aasta üleilmse finantskriisi või USA kongressi korduva jagelemise riigi võlalimiidi osas.

USAl on ennekuulmatu privileeg

Ökonomist Barry Eichengreen nimetas seda USA ennekuulmatuks privileegiks, kuid sellele ei paista alternatiivi. Põhjuseks on kahe alternatiivi nõrkused. Eichengreeni sõnul on euro ilma riigita valuuta ja Hiina jüaan aluuta, kus riigi roll on liiga suur.

Rakse on leida Trumpi valuutade teemalises retoorikas vähimatki järjepidevust. Ta ei põlga ära riikide, iseäranis Hiina, süüdistamist valuutamanipuleerijaks. Ja kohe saab oma Twitteri säutudes oma koslapi USA keskpank, et see järgiks Trumpi rahapoliitilisi soove.

Kuigi USA keskpank on olnud üsna sõltumatu Valge Maja soovitustest, ajades aastakümneid iseseisvat intressi- ja valuutapoliitikat, pole selge, kas Föderaalreserv suudab säilitada sõltumatust.

Keegi ei soovi panustada Trumpi majanduspoliitikale. Tema sõnad ja teod lähevad sageli lahku. Ta räägib suurtest kaubanduslepetest ja siis tõmbab USA nendest välja. Ühtegi lubatud uut kaubanduskokkulepet pole sündinud. Arvestades kaubandustüli Hiinaga, ebaselgust tema Venemaa poliitikas ja nüüd vaidlust Türgiga, mis kukutas liiri, et tundu dollar kindel panus.

Jääb küsimus, et mis valuuta siis teeks USA dollarile tuule alla. Venemaa ja Türgi teatasid, et nemad tahavad väliskaubandust teostada oma valuutades ehk vältida USA dollari kasutust. Kui teised riigid sellega nõustuvad, siis tulevikus kahaneb USA dollari roll rahvusvahelises kaubanduses. Siiski USA dollar jääb maailma tugevaimaks rahvusvaluutaks kuni USAd peetakse usaldusväärseks, mida teised riigid naudivad.