Selle üheks põhjuseks on fakt, et uued riided muutuvad üha odavamaks ja on kohati juba jõudnud kasutatud riiete hindade tasemele. Vaesemate riikide elanikud on üha enam secondhand poode jätmas. Kui toodete tootmises ning turundamises ei toimu olulist muutust, siis on tegu tiksuva pommiga ehk keskkonnakatastroof on vaid aja küsimus.

Ettevõtted, kes vanadest riietest tooteid toodavad saavad väga hästi aru, mis on kõige selle tagajärg. Võtame näiteks Indias asuva Panipati linna, kus on lausa 200 riiete ümbertöötlemisega tegelevat firmat. Tolmune 450 000 elanikuga linn oli aastakümneid maailma suurim riiete ümbertöötleja ja väga oluline lüli selles 4 miljardi dollari äris. Seal toodeti näiteks odavaid tekke, mida saadeti katastroofipiirkondadesse. See on hea äri. Panipati tehased suutsid tippajal toota 100 000 tekki päevas ja nende käes oli 90% kriisipiirkondade tekiärist.

2000ndate alguses hakkasid aga rahakad Hiina tootjad kasutama moodsaid tehaseid, mis suutsid toota kordades rohkem tekke ja veel ka erinevates värvides. Hiinlased on jaehinna suutnud viia 2,5 dollari peale. Töödeldud riietest tehtud tekk maksab 2 dollarit tükk. See tähendab, et Hiina on tõusnud eelistatumaks ja Panipat kaotab üha eksporditurge.

Pinipat on aga ka ise muutumas. Viis aastat tagasi ei toodetud siin uusi fliistekke. Täna teeb seda juba 50 tehast. Üks firma, Ramesh Woolen Mills, installeeris 2016. aastal Hiinas ehitatud tootmisliini ning nende tootlus kasvas kohe 7000 kilolt 12 000 kilole päevas. Tarbijad hindavad kvaliteeti, toodete valikut ja kiireid tarneaegu.

Panipat on niisiis ümber orienteerumas, aga halb uudis on see vanade riiete kogujatele ja keskkonnale. Isegi Panipati tehased, mis töötavad täisvõimsustel, ei suuda seda peale tulevat vanade riiete massi ära töödelda.

2000ndast kuni 2015. aastani tõusis ülemaailmne riiete tootmine kaks korda ning samal ajal langes riiete kasutamine aeg ostmisest kuni ära viskamiseni 36 protsendi võrra. Hiinas oli see näitaja lausa 70%.

Kiirmoe tõus on selle musta stsenaariumi põhjustajaks. Secondhand riiete hunnikud aina kasvavad, kuid nende hilisem turustamine on üha keerulisem. Riidetööstuse käes on maailma süsinikuheitmete osakaalust 10%. Kui taaskasutus kaob, siis suureneb selle jalajälg veelgi.

Hea uudis on see, et kellelgi ei ole suuremat põhjust muret tunda kui tööstusel endal. Kui kliima soojenemise tulemusel tõusevad õhutemperatuurid ja samas ka võimsamad üleujutused, mõjutab see näiteks puuvilla saagikust. See muudab aga riiete tootmise vähem ette ennustatavaks ja ka palju kallimaks.

Küsimus on, et mida siis ette võtta? Mõned brändid nagu Hennes & Mauritz (H&M) ja Patagonia katsetavad uute kiududega, mis on saadud töödeldud materjalidest. Pikas perspektiivis peab tööstus aga tarbijatele pakkuma pikemalt kestvaid ja kvaliteetseid tooteid. Üks osa on pakkuda riietele garantiid ning informeerida tarbijaid toote elukaare pikkusest. Võimalus on ka hakata riideid eelregistreerimise toel välja rentima. Nagu teeb hiinlaste Ycloset.

Kuid ükski neist lahendustest ei kata ära Panipatis asuvate ja teiste sarnaste tehaste reorganiseerimise tulemusel tekkinud ja aina süvenevat auku. Ka see aeg on läbi saamas, kus rikaste inimeste vanadest riietest said vaestele uued kehakatted. Muutusi on vaja ja kiiresti.