Kas maakleriga või ilma?
Kinnisvarakuulutuste juures on sageli märge “otse omanikult”, mis viitab justkui sellele, et kaup on seda odavam, mida vähem on vahemehi. Aga ei pruugi olla, sest müüja on endalt ilmselt küsinud, miks peaks ta tuhandeid kroone kinkima maaklerile, kui ta võiks selle raha oma tasku panna.
Kuid miks üldse maaklerit kasutada, kui teisi pakkumisi ana-lüüsides suudad isegi oma vara hinnata? Nii mõnigi korteriomanik, kellel on aega oma kodu näidata ja kümnetele kõnedele, millest suurema osa teevad niisama huvilised, vastata, otsustab müügitöö enda õlule võtta. Muidugi on oht küsida liiga madalat või kõrget hinda. Eesti Kinnisvaramaaklerite Koja juhatuse esimehe Andrus Soonseina sõnul tuleb enam ette olukordi, kui omanik hindas oma vara kallimaks, sest hinna sisse on arvatud ka emotsioonid. Kavalam meelitab maakleri koju, laseb tal võimaliku müügihinna pakkuda ning alustab siis omal käel müüki. Pärast esimest kuulutust saabub kõnerahe, töönädala lõpus laekuvad esimesed tõsisemad ostuhuvilised.
Kraanid on läikima poleeritud ja koer päevaks rõdule pagendatud, et ta piinlikult puhastatud põrandale oma musti karvu ei poetaks. Esimene sisse astunud noormees viskab korterile kiirpilgu ja leiab, et kaup on koos. Pressib lausa jõuga 5000 krooni ettemaksu pihku, et korter kindlasti talle saaks. See süstib müüjasse umbusku – äkki oleks pidanud siiski rohkem küsima.
Müügitehing läheb ludinal, aeg on sooritada uue pinna ostutehing. Taas maaklerit ei kasuta, kaup käib käest kätte. Alles notari juures selgub, et leskmees ei saagi oma korterit poegade nõusolekuta müüa, sest pärast naise surma on korterist saanud pärandvara. Kaup jääb katki ja hetkeks saabub peataolek, sest vanast kohast tuleb välja kolida, aga uut kodu veel polegi.
Omal käel müük on võimalik
Andrus Soonsein on veendunud, et maaklerit tasub kasutada. “Ma ei välista seda, et inimene saab müügiga ise hakkama, aga asjaajamine on suhteliselt keeruliseks läinud. Ka autot võib ise remontida, aga enamik seda siiski ei tee,” toob ta paralleeli.
Vilve (40) ja Sven (40) otsustasid samuti maakleri teenusest loobuda, kui alustasid Haapsalu kesklinnas oma neljatoalise kodu müüki. Kohalik maakler selgitas neile, et küsitav hind on üle mõistuse kõrge ja tema müüks korteri odavamalt, aga see-eest kiiresti maha. Asjaga polnud kiiret ja müüjad jäid endale kindlaks.
Järgmiseks võttis Sveniga ühendust müügikuulutust lugema sattunud kunagine koolivend Tallinna kinnisvarafirmast. Ta küsis luba korterit kinnisvarabüroo kodulehel reklaamida. Selle vastu polnud müüjail midagi.
Lõpuks tuli siiski omanike endi kuulutuse peale ostja, kes soostus maksma ka küsitud hinda. Sven teavitas sellest koolivenda. “Ja siis läks asi inetuks,” meenutab Vilve. Maakler hakkas neilt välja pressima summasid, mida ta olla kulutanud korteri reklaamile, ja teatas, et aeg maksab kah midagi. Tuttav ühest teisest kinnisvarabüroost rahustas korteriomanikud maha. Ta selgitas, et maakleril pole õigust midagi nõuda, sest lepingut polnud sõlmitud. “Edastasime selle vastuse juba tuld purskavale maaklerile, kes siunas meid edasi ja lubas, et ei jäta asja sinnapaika. Tegelikult jättis, kui sai aru, et tal pole millegi eest raha nõuda,” selgitab Vilve.
Maaklereid on igasuguseid
Andrus Soonsein tunnistab, et maaklereid on igasuguseid, ka selliseid, kellel on vaid oma huvid silme ees. Seepärast soovitab ta enne maakleri valimist uurida büroo tausta, seda, kaua on tegutsetud, kas on olemas koduleht ja kui palju on neil atesteeritud maaklereid. Alati ei pea valima tuntumat firmat. Soonseina sõnul on ka väiksemaid kahe-kolme maakleriga büroosid, kellel polegi soovi laieneda, kuid kes pakuvad usaldusväärset teenust.
Midagi pole aga parata, kui satute ühepäevaliblikate otsa, keda ilmub massiliselt, kui kinnisvaraturul on soodsad ajad. Rahunemise ja stabiliseerumise järel hakkavad nad vaikselt kaduma. Nn trepikojamaaklerite tasud on väiksemad, sest nad ei pea büroole kulutama, ja Soonsein eeldab, et ka maksude tasumise osas käib neil tugev optimeerimine. Aga kuidas trepikojamaaklerit ära tunda?
Zaporožetsiga maakler
“Saabub maakler, lips viltu, ülikond tolmune. Sõiduvahendiks päevinäinud sapakas, mille uks käib lahti koos hingedega,” kirjeldab üürikorterit otsinud Anna-Liisa (21). “Enne kui ta jõuab mind tervitama tulla, tuleb eest ära kukkunud uks jalaga auto külge kinni taguda.” Veerandtunnisest hilinemisest ei tee maakler väljagi, vaid asub kohe asja juurde. Korteriukse juures alustab härra oma kõmiseva bassihäälega kiidukõnet ühiskorterile. “Suurepärased korterikaaslased, kõik on omavahel lähedased sõbrad!” kuulutab ta. Küsimuse peale, kas enne üürilepingu sõlmimist tulevasi elukaaslasi ka näha saaks, kergitab ta kulmu: “Miks ometi?” Vahendustasuks soovib ta kuu üüri ja hea meelega sõlmiks ta lepingu kohe. “Selleni meie meeleolukas ärikohtumine paraku ei jõudnud, ning paljudest huvilistest hoolimata oli sama kuulutus internetis üleval veel kuid,” lisab Anna-Liisa.
Toredad maaklerid
Palju on maaklereid, kellega sujub koostöö nagu õlitatult. Ta ootab sind õigel ajal ja sõidutab üürikorterit vaatama. Tema autos on isegi sinu väikesele beebile turvatool. Korter sobib ja juba paar tundi hiljem on tal lepingud allkirjastamiseks valmis, korterivõtmed kaasas ja ka oma vahendustasust on ta nõus 500 krooni loovutama.
Maire (44) meenutab oma kogemusi kümne aasta tagusest ajast, kui ta ühel hetkel oli lapse ja kassiga kodutu. Töökohale lähimast büroost sai ta nädalaga meelepärase üürikorteri, kus veedeti paar aastat. “Mõistsin siis, et võõral pinnal elada ei taha ning võõrale kontole oma pisikeste kätega teenitud raha ka kanda ei raatsi,” meenutab ta.
Samas büroos ootasid teda juba tuttavad silmad. Ei möödunud nädalatki, kui nimekiri naise rahakotile sobivatest korteritest potsatas tema postkasti. Kõik korterid vaadati üle ja nende seast leiti sobiv. Maire sõnul töötas kõik laitmatult. Praeguseks on tema maakler Peeter Nurm tõusnud Eesti Kinnisvaramaaklerite Koja aseesimeheks.
Säästa emotsioone
Endine maakler Katrin Lember soovitab maaklerit juba närvide säästmise tõttu. “Paljud kliendid ei arvesta sellega, et omanik müüb oma kodu, ja hakkavad negatiivseid kommentaare loopima,” selgitab ta. Näiteks läks ta sõbranna selleks ajaks alati kodust ära, kui ostuhuvilised tulid. “Ta ütleb, et armastab inimesi, aga vihkab ostjaid,” selgitab Lember.
Hea näide, kuidas omal käel kinnisvara müües võib põruda, on Kristjani (30) kolmetoalise korteri müük paari aasta eest. Huvilisi oli palju ja esimene, kes korteri üle vaatas, otsustas selle ka osta. Probleeme polnud ja notariaeg lepiti kokku. Et korter oli ära lubatud, siis uusi huvilisi Kristjan vastu ei võtnud, kuigi üks proua oli valmis esimesed ostjad üle pakkuma.
Lugu muutus inetuks päev enne notaritehingut, kui ostja tuli ühes vennaga korterit uuesti üle vaatama. Üksteise võidu norisid nad kõige kallal, et hinnast alla saada. Müüjal oli lõpuks tunne, et isegi Nõukogude ajal viltu ehitatud korteriseinad on tema süü. Tehing toimus, aga 7000 krooni madalama hinnaga, kui algselt oli kokku lepitud. Lemberi sõnul oleks sellisest olukorrast päästnud eelleping, mida osapooled polnud sõlminud.
Soonseina hinnangul kasu-tab elamispinna müügil 60–80% inimestest maaklerit. Nii Soonsein kui ka Lember soovitab kasutada üht müüjat. “Kui müüa läbi kümne firma, kaob maakleril huvi selle müügiga tegeleda, sest miks panustada tehingusse, mille võib lõpetada hoopis keegi teine,” selgitab Lember.
