Kas meie toit on ikka piisavalt ohutu?

 (11)
Kas meie toit on ikka piisavalt ohutu?
Scanpix/Panther Media

See on küsimus, mida küsitakse järjest sagedamini, nendib Eest Kaubandus-Tööstuskoja esindaja EMSKs Reet Teder. Seda küsib ka Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (EMSK) oma omaalgatuslikus arvamuses „ELis toiduohutuse ja toiduga varustatuse tagamise praegune süsteem ning selle parandamise võimalused.“, mida Teder Kaubanduskoja ajakirjas Teataja lahkas.

Ühelt poolt on Euroopa Liidus toiduohutuse ja selle kontrolli süsteemiga asi korras. Toiduohutus on üks ELi ametlikke prioriteete ja institutsioonilisel tasandil on EK ja EFSA (Euroopa Toiduohutusamet) selle ka taganud. Mikrobioloogiliste ohtude juhtimine on kontrolli all. Paraku on mikrobioloogilistele ohtudele lisandunud keemilised ohud ja selles valdkonnas on veel arenguruumi. Viimase 60 aasta jooksul on sünteeskeemia toodetena meie keskkonda vabanenud enam kui 100 000 uut molekuli. Kuid vaid väga väikese osa (1–2 protsenti) puhul on hinnatud võimalikke ohtusid inimtervisele. Muu hulgas tekitab see muret ka toiduohutuse seisukohast. Osad ained võivad toidutarneahelasse siseneda otse (toidulisandid, pestitsiidide või plasti jäägid), teised ained aga kaudselt − maapinna, õhu ja vee kaudu. Esimesse gruppi (otse sisenevate) kuuluvate ainete osas on hindamismenetlus olemas, näiteks vähendati ajavahemikus 2000–2008 põhjalike hindamiste järel oluliselt ELis lubatud pestitsiidide arvu 1000-lt 250-ni. Kuid nn kaudsete sisenejatega on lugu kahtlane. Pärast pikemat või lühemat kasutus- ja tarbimisperioodi on teatud arv sünteeskeemia tooteid juba turult kõrvaldatud, sest nende toksilisus ja/või kantserogeensus on leidnud teaduslikku tõestust.

Samas on teisi tooteid, mida ei ole veel ära keelatud, kuid teaduslikud kahtlused nende osas on olemas. Ühelt poolt on küsimus võimalikus seoses elanikkonna kokkupuute vahel nende uute sünteeskeemia toodetega ning teiselt poolt vähi ja neurodegeneratiivsete haiguste, samuti steriilsuse, diabeedi ja rasvumise esinemisjuhtude hüppelise kasvu vahel arenenud riikides. EL on kehtestanud kindla süsteemi nii keemiliste kui ka muude uute toodete toiduahelasse lisamisega seonduvate riskide ennetamiseks.

Kas kasutatavad meetmed on piisavad?

Oma arvamuses küsib EMSK, kas see on piisav ja kas on veel midagi, millega tuleks kindlasti arvestada. EMSK hinnangul on siinkohal vastus – on küll ja see on kohaldatav metoodika. Metoodika nende keemiliste toodete hindamiseks, mida võidakse kasutada toiduainetes, põhineb Paracelsuse põhimõttel. Selle kohaselt „on kõik mürk ja miski ei ole mürk; küsimus on vaid doosi suuruses”. Seega on iga toote puhul vaja vaid kindlaks määrata „lubatud päevadoos”. Teisisõnu võib suurt enamikku uusi tooteid tarbida iga päev eeldusel, et ei ületata kindlaksmääratud kogust. Sajandite vältel on Paracelsuse põhimõtet peetud usaldusväärseks. Ent uued sünteetilised ained näitavad, et seda ei saa enam pimesi kohaldada. Esimene probleem on see, kuidas hallata üksikisikute toidutarbimist.

Tarbijate puudulikud teadmised

Tarbijad ei ole tegelikult üldse teadlikud lubatud päevadoosi olemasolust ja seepärast ei ole neil isegi teoreetilist võimalust kontrollida, et nad ei tarbiks lubatud kogusest rohkem mingit kindlat ainet, mis võib sisalduda mitmes igapäevaselt tarbitavas toiduaines. Näiteks sünteetilist magusainet aspartaami võib sisalduda üle 6000 tootes. Tegelikkuses on tegemist väga tehnilise kontseptsiooniga, mida rakendab vaid kitsas spetsialistide ring. Inimorganism ei puutu kokku mitte ainult ühe keemilise ainega, vaid suure arvu toiduainetes sisalduvate pestitsiidide, plasti ja toidulisandite jääkidega. Lubatud päevadoos arvutatakse aga iga keemilise aine kohta eraldi, võtmata arvesse võimalikku kumulatiivset või isegi koostoimet.

Loe veel

Kahjuks ei ole tegemist kaugeltki puhtalt hüpoteetilise mõjuga, sest paljud uuringud on juba näidanud, et mitmete selliste ainete kumulatiivne toime, mis eraldi testides osutusid kahjutuks, võib kaasa tuua tõsiseid tagajärgi. Potentsiaalselt ohtlike toodete hindamise eest vastutavad asutused (nagu EFSA või Ameerika Ühendriikides FDA) uurivad juba mitmeid aastaid nimetatud kumulatiivset ja koostoimet, kuid nende töö tulemused ei ole teaduslike raskuste ja ülesande keerukuse tõttu veel õigusaktidesse jõudnud.

Hormonaalse mõjuga ained

Teine probleem on seotud hormonaalse mõjuga ainetega, mida nimetatakse sisesekretsioonisüsteemi kahjustajateks. Tegemist on ainetega, millel on kalduvus jäljendada hormoonide, eriti naissuguhormooni östrogeeni toimimist. Nende osas on erinevad teadusringkonnad erinevatel arvamustel. Endokrinoloogide arvamuse kohaselt on neil sageli kahjulik toime isegi siis, kui organism puutub kokku lubatud päevadoosist oluliselt väiksemate kogustega, ning nende puhul ei ole isegi võimalik määrata kindlaks piirmäära, millest väiksem kogus ei oleks kahjulik.

On tõestatud, et sisesekretsioonisüsteemi kahjustajate puhul ei ole määrava tähtsusega muutuja mitte doos, vaid nendega kokkupuutumise hetk. Täpsemalt on kõige ohtlikum periood siis, kui sisesekretsioonisüsteem on arenemisjärgus (looteiga, väikelapseiga ja puberteet). Veel üks sisesekretsioonisüsteemi kahjustajate iseärasus on see, et nende toksilisus võib avalduda alles mõni aasta või isegi mitu aastakümmet pärast ainega kokkupuutumist. Tänapäeval peavad endokrinoloogid sisesekretsioonisüsteemi kahjustajateks suurt hulka looduslikke ja sünteetilisi aineid, millest paljusid leidub korrapäraselt toiduainetes või toiduga kokkupuutuvates ainetes. Nende hulka kuuluvad paljud pestitsiidid, dioksiinid, PCBd ja ftalaadid, kuid kõige elavam arutelu käib praegu pakendimaterjali bisfenool A üle.

Kõhklused

Samas ei jaga kõik teadusringkonnad endokrinoloogide positsioone – nad ei ole väga väikeste dooside kahjuliku mõju osas ühel arvamusel. Kõhkleval positsioonil on ka Euroopa Komisjon. Keskkonna peadirektoraat küll tellis põhjaliku uuringu ning tervise ja toiduohutuse peadirektoraat kutsus 2012. aasta oktoobris EFSA-t üles mõtlema sisesekretsioonisüsteemi kahjustajate määratlemise kriteeriumite üle ja hindama selles valdkonnas kasutatavate katsemeetodite asjakohasust. Neid samme ei ole aga veel astutud. Kõnealune ülesanne ise on lükatud edasi 2016. aasta lõppu. Ja näiteks 2013. aasta märtsis vastu võetud pestitsiidide alases õigusaktis on küll kohustus testida uut toodet selleks, et saada muu hulgas teada, kas tegemist on mutageeniga, kuid ei ole kohustust hinnata toote hormonaalset mõju. EMSK aga leiab, et õigusloomes on vaja kiiresti hakata arvestama endokrinoloogia valdkonnas kogutud teadmistega ja ettevõtjatel tuleks kohaldada sisesekretsioonisüsteemi kahjustajateks tunnistatud ainete puhul vähemalt ettevaatuspõhimõtet.

Lõpetuseks võime jätkuvalt tõdeda, et elamine on üldse üks väga tervistkahjustav tegevus.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare