Inimesed ja autod on liikumiseks alati tarbinud kõikvõimalikke energiaallikaid alates toidust ning lõpetades bensiiniga. Kuid maailma naftavarude võimalik lõppemine paneb meid oma pere lemmikuga “söögi” pärast kaklema.

Euroopa Liit on seadnud eesmärgiks 2020. aastaks asendada 10% masinakütustest biokütustega. Aasta 2020 võib tunduda küll kaugel, kuid muutused on juba alanud. Autodele mõeldud biokütuse tootmine võib toimuda kahel erineval moel: õlikultuuridest (raps jms) või teraviljast valmistatava alkoholi põhjal.

Kõik need kultuurid, millest kütust valmistatakse, kasvavad põllul. Peaaegu kõik põldudeks sobivad pinnad on Euroopas aga juba kasutusele võetud. Olulist tootlikkuse tõusu põllumajanduses näha ei ole, mis omakorda tähendab, et toorainet juurde ei teki, olemasolev jaotub lihtsalt ringi – inimtoidust autokütuseks.

Erinevalt vanast Euroopast ja Eestist on maailmas kasutamata põllumaad küll ja küll. Lihtsalt selle kasutusele võtmine nõuab aega ja raha. Jõudsalt kasvanud hinnad panevad kindlasti ettevõtjaid uusi võimalusi otsima ning paari aasta pärast toodang arvatavasti kasvabki ja hind stabiliseerub uuel, pisut kõrgemal tasemel. Ainult tulevikus ei maksa arvata, et Eestis tehtud leib on tehtud just eestimaisest viljast.

Teravilja lahkumine toidulaualt

Eestis kasvatatakse heal aastal umbes 750 000 tonni teravilja. Siiani on see eelkõige leiva, jahu, piima ja lihana jõudnud eestlase toidulauale. Praegu liigub aga suur osa viljast Eestist välja just bioetanoolitehastesse. Neid tehaseid on Euroopas palju, eelkõige Saksamaal.

Rootsis Norrköpingis asub üks meile lähemal olevaid tehaseid, mille toorainevajadus on umbes 150 000 tonni vilja. See on 20% kogu Eesti toodangumahust. Muuseas, lähiaastatel kavatsetakse tootmismahtu kuuekordistada. Kundasse kavandatakse etanoolitehast, mis hakkaks kasutama 350 000 tonni vilja aastas. Lihtsa arvutuse tulemusel näeme, et eriti palju just söögiks ei jäägi.

Selline sisenõudluse kasv lööb selgelt paigast ära kogu Eesti senise toidutooraine tasakaalu. Kõik tahavad müüa sinna, kus rohkem makstakse, isegi kui see õnn on üürike või näiline. Siinkohal tasub meenutada näiteks mitmeid piimakombinaate, kes lubasid talumeestele roosa-manna-hindu, kuid raha väljamaksmise ajaks läksid pankrotti. Kadus nii piim kui ka raha.

Pikemas perspektiivis korrastub ka biodiislikütuse tootmiseks vajamineva teravilja turg. Küllap leidub palju neidki, kes hakkavad selle nõudluse rahuldamiseks spetsiaalselt kallist teravilja tootma.

Täpselt samasugune suundumus valitseb ka mujal maailmas. Ekstreemseimale näitele võisime ajakirjanduse vahendusel hiljuti kaasa elada: “Tortilja mäss” Mehhikos. Tuhanded inimesed marssisid läbi Mexico City, avaldades meelt mehhiklaste peamise toidu tortiljade hinna 400-protsendilise tõusu üle. Äkilise hinnatõusu tõi kaasa just USA-s kasvav nõudmine etanooli järele, mis tõstis vilja hinna kõrgeimale tasemele.

Samuti on kasvanud aastaga üle 50% soja hind. Probleemi lahendamisse sekkus Mehhiko president Calderon, kes lubas tõhustada kontrolli teraviljavarude kogumise ja viljaga spekulatsiooni üle.

Hinnad tõusevad – paraku

Fakt on, et viljast ja muudest toidukultuuridest on kõvasti puudus nii meil kui ka mujal Euroopas. Põllumehed loomulikult naudivad tekkinud olukorda ja võtavad sellest oma. Hinnanguliselt tõuseb teravilja hind Euroopas sel sügisel vähemalt 40%.

Teravili on sisuliselt enamiku toiduainetööstuste põhitooraine, millest sõltuvad omakorda muude toiduainete hinnad. Meie tööstusharus sõltub sealiha hind 70% vilja hinnast. Singi hind sõltub sealiha hinnast 100%, vorsti hind 50%. Edasi arvutage ise. Sarnased seosed kehtivad nii leiva, piima kui ka alkoholi puhul.

Kahjuks satub hinnatõus Eesti jaoks ebasobivasse aega: inflatsioon on suur ja hinnad tõusevad niigi mühinal. Viimane annab kindlasti mõnele poliitikule ja ajakirjanikule võimaluse trummi täristada ja võiladusid vallutada.

Tegemist ei ole siiski toiduainetöösturite ja põllumeeste ühise vandenõuga, lihtsalt meie neljarattaline sõber tahab meie toidulaualt palakest endale.