Paljud keskpangad kasutavad tänapäeval inflatsioonieesmärkide poliitikat. Eesmärk on tavaliselt 2% ringis. Näiteks USA Föderaalreserv nimetab seda pikaajaliseks eesmärgiks ja Euroopa Keskpank ütleb, et tema eesmärk on alla 2% jääv inflatsioon. Kuna kahekohaliste arvudeni küündivat inflatsiooni ei ole inflatsioonieesmärke kasutavate sõltumatute keskpankadega riikides ammu nähtud – kaugel sellest –, siis võib öelda, et see poliitika on lubatut hästi täitnud.
Siiamaani. Pärast 2008. aastat kasutusele võetud tavapäratu kriisitõrjepoliitika, nn kvantitatiivne lõdvendamine ja teised võtted, millele ei paista niipea lõppu tulevat, tekitab paljudes kartust, et selle tagajärjel inflatsioon varem või hiljem kiireneb.

Keskpankurid ise usuvad, et inflatsiooni kiirenemine ei ole vältimatu ja väiksest inflatsioonieesmärgist on võimalik edaspidigi kinni pidada. Nagu Inglise Panga rahapoliitika komitee liige professor David Miles on ühes intervjuus selgitanud: „Kui saabub aeg, müüb Inglise Pank väärtpaberid samamoodi nagu on ostnudki: regulaarsetel oksjonitel. Müügi ajastus ja müügi maht sõltub suuresti inflatsiooniväljavaatest. Kindlasti ei usu ma hetkekski, et väärtpaberiostude rahastamine raha loomisega, pangareservidega, peab vältimatult tähendama, et lõpptulemusena tekitame me inflatsiooni. Minu arvates ignoreerib selline arvamus fakti, et need tehingud saab ümber pöörata ja tegelikult pöörataksegi ümber.”