Mitte kellegi poolt allkirjastatud Kaupmeeste liidu avaldus avaldati järgmisel päeval pärast linnavalitsuse 2011.aasta eelarve projekti tutvustavat pressikonverentsi. Kiirustades tehtud avaldus sisaldab mitmeid vasturääkivusi.

Tuletan meelde, et vägikaikavedu Alumise ja Ülemise linna vahel algas pärast seda, kui riik vähendas üksikisiku tulumaksu arvestamise osa kohalikele omavalitsustele. Loomulikult pidid kohalikud omavalitsused leidma viise tekkinud eelarveaugu täitmiseks. On ju just kriisiajal eriti vajalik abi sotsiaalselt vähemkindlustatud elanikele. Huvitav on see, et sel ajal, kui kogu riigis tõsteti aktsiise ning käibemaksu, ei olnud Kaupmeeste liidust midagi kuulda.

Kohalike omavalitsuste seadus nimetab kohalikule omavalitsusele kehtestamiseks lubatud maksude seas ka müügimaksu. Linnavõimu tegevus on täiesti seaduslik ning mitte asjata ei keeldunud õiguskantsler Kaupmeeste liidu vastavasisulise avalduse vastuvõtmisest.

Eelarve kiirustades vastuvõtmisest... Järgmise aasta märksõnadeks on euro kasutuselevõtt ning see, et Tallinnast saab Euroopa kultuuripealinn. See nõuab olemasolevate ressursside õigeaegset jagamist ning selguse toomist sellesse, milliseid projekte on linn suuteline finantseerima. Lepingud välispartneritega tuleb sõlmida juba praegu. Nüüd, kui eelarve projekt on saadetud linnavolikokku, arutatakse seda kõikides fraktsioonides, püsikomisjonides ning see läbib ka kolm lugemist „suures saalis“. Iga-aastaste eelarvete vastuvõtmist lihtsustab see, et Tallinna linnas kinnitatakse eelarvestrateegia mitmeks aastaks ette. Kehtiv Tallinna eelarvestrateegia 2011-2014 aastateks võeti linnavolikogu poolt vastu juunikuus. Põhimõtteliselt näeb see ette järgmise aasta finantseerimist selle aasta tasemel.

Kelle õlgadele peaks langema 1% müügimaksu koorem? Kauplemisega tegelejad teavad, et paljudele kaupadele müügimaks ei laiene. Samuti ei pea maksu kehtestamine kindlasti kaasa tooma kauba kallinemist. Mingitel juhtudel võib müüja teha seda kasumi arvelt. Võrreldes samade kaupade hindu erinevates kauplustes ning erinevatel turgudel näeme, et hinnad erinevad kohati 10-20 % võrra, kohati ka rohkem.

Toon ühe näite isiklikust kogemusest. Paar aastat tagasi kirjutasin ühe raamatu. Osa tiraažist andsin realiseerimiseks kahele suurele poekette omavale ettevõttele. Minu raamatu hinnale lisasid nad peaaegu 200 krooni, müügikate oli 58%. Teised müüjad provintsist ei olnud nii ahned ning teenisid igalt raamatult umbes 15%. Huvitav oli see, et kõik raamatud müüdi maha ning rohkem teenisid need kauplused, mis arvestasid tarbija võimalustega ning ei tõstnud asjatult hinda. Kas müüjale on probleemiks maksta selle kauba eest 1% müügimaksu, kauba hinda tõstmata? Ülaltoodud näitest näeme, et tihti on kasulikum müüa toodet odavalt ning teenida käibelt, kui soovida korraga palju teenida.

Lõpetuseks tahaksin märkida, et riik ei peaks asjatult sekkuma kohalike omavalitsuste tegevusse, piirama nende eelarvelisi vahendeid ning initsieerima kiirustavaid seadusemuudatusi lähtudes poliitilisest konjuktuurist. Tallinnas elab 30% Eesti elanikkonnast. Kui pealinnas asjad hästi lähevad, on ka riigil rohkem võimalusi kriisist väärikalt väljumiseks.