Ei ole pankuril vaja teada, kui palju raha ma õhtuga baaris sirgeks löön, haaras tuttav ööklubi baarileti ees taskust rulli keeratud viiesajaste paki järele, podisedes, et laenukomisjonis on lõbujanulise elustiiliga kaasnevaid patte veidi hilja kahetseda. Isikuandmed selle sõna majanduslikus mõttes on meie pankuritel peos. Mis edasi?
Mõni nädal tagasi Erkki Raasukesega tulevikupanganduse teemadel juttu vestes jäid kõrvu ka paar kõhedust tekitavat märksõna: tarbijakäitumise kaardistamine ning ostuotsuste mõjutamine. Tulevik saavat olevikuks ennustatavalt viie kuni kümne aasta pärast. Põhjus, miks kauplused ja tarbimislaenu pakkuja juba praegu Kerli Nõule näiteks uut jalgratast ei paku, seisab vaid andmebaaside arengu taga. Uuenev, süsteemsem ning tihedam koostöö pankade ja jaekettide vahel aitab 80-90% tõenäosusega välja sõeluda just selle kaherattalise ning hinna, mis tingimustel mina oleksin nõus poest välja vurama.
Peente matemaatiliste valemite ja keeruka psühhoanalüüsi käigus tekitavad nii pangad kui ka kauplused endale tõsiseid konkurentsieeliseid. Mida rohkem kliente, seda parem positsioon. Seljad kokku pannes saavad kaks tähtsat ahela lüli kätte olulisimad vastused küsimustele alates kliendi majanduslikust seisust, kohustustest ning käitumisest. Oma panuse lajatavad nii kliendikaardid kui ka muud “eripakkumised”, millega kliente ostma ahvatletakse. Lünk, mis täidetakse psühholoogide abiga, puudutab seda, kuidas inimene käituks, kui talle teatud tingimused luua.
Pole saladus, et kõige sellega tegeletakse ning suure tõenäosusega ei kuule ühtegi kaupmeest enne kiremas, kui süsteem lõpuks valmis saab – teema on selleks piisavalt delikaatne. Kaasaegse ühiskonna tekitatud infopall, meeldib see või mitte, veereb aina hoogsamalt meie endi suunas. Pihta saavad kõik, aga kas ka viga, näitab ainult aeg.