Kes võidavad üha kasvavast ülemaailmsest toidupuudusest?
Joakim Heleniuse ideest sündinud Trigon Agri korjas äsja välismaa investoritelt järjekordsed 1,7 miljardit krooni Ukraina ja Venemaa põllumajanduse arendamiseks. Kokku on neil nüüd kogutud ligi 3 miljardit krooni. Põllumaad on Trigonil 120 000 hektarit ja 2010. aastaks peaks seda olema 300 000 hektarit. Võrdluseks – Eestis on teravilja all natuke alla 400 000 hektari maad. Kahtlemata on Trigoni puhul tegemist Lääne-Euroopa suurima farmiga ja kõike seda juhitakse Tallinna kesklinnas Pärnu maantee alguses asuva kontori kuuendalt korruselt.
Samal ajal on maailmaturul maisi-, nisu- ja odrahind aastaga pea kahekordistunud ning riisihind kolmekordistunud. 2002. aastast alates on riisihind tõusnud lausa 500%. Asi on nii hull, et Ameerikas piirab kaubanduskett Wal-Mart ühele inimesele müüdava riisi kogust. Vietnami ja India riigijuhid arutavad, kas poleks võimalik naftatuusade eeskujul luua omalaadne riisi-OPEC, mis reguleeriks teraviljapakkumist ja -hinda. Mitmel pool maailmas on juba toimunud “näljamässud”. ÜRO hinnangul on ainuüksi viimase aasta hinnatõusu tõttu 100 miljonit inimest hoobilt langenud allapoole rahvusvahelist vaesuspiiri.
Eestlane oma toitu veel ei piira
Eestist on need probleemid mööda läinud. Toiduained on ka siin olnud üks põhiline inflatsiooni tõukav faktor, kuid tarbijad on hinnatõusud kenasti alla neelanud. Rimi hüpermarketite juhi Andrija Lilleoja sõnul on kergelt kahanenud tööstuskaupade müük. “Toiduainete osas ma suuri muutusi tarbijate käitumises ei näe.” Riisi ja teisi toiduaineid eestlaste toidulaual veel ei piirata. Aga maailmaturg mõjutab ka meid ning mitte ainult katkematu hinnaralliga.
Näiteks eelmise aasta augustis tekkis Eesti lettidel järsku võipuudus, sest tootjatel oli kasulikum müüa piimasaadusi välisturule. Selle aasta jaanuaris viitas Rakvere Piima direktor Jaanus Vihand Maalehes ilmunud loos, et ühe võimaliku arengu puhul võivad Eesti toiduletid 10–15 aasta pärast välja näha nagu Nõukogude ajal – üsna tühjavõitu.
Aga kes sellest olukorrast võidab? Kas Eesti mehed on tõesti torganud Venemaal ja Ukrainas labida rohelisse kulda – kühvelda ja kasum tuleb? Kas Eesti kohalik põllumees supleb nüüd rahas, on ju Eesti olnud viimased kolm aastat teravilja netoeksportija? Meie kliimatingimusi arvestades väga hea saavutus. Trigon Agri juhatuse liige Margus Lutsoja viitab viimase aja hinnaralli puhul aga ka mõnele ajutise iseloomuga mõjutajale: “Näiteks Austraalia, mis on väga oluline põllumajandusmaa, on mitmendat hooaega järjest põua tõttu alatootnud.” Kuid see ei saa olla ainuke põhjus. Maailma teraviljakasvatajaid koondav International Grains Council ennustab, et hooajal 2007/08 saadakse kogu maailma ajaloo rekordsaak, 1,7 miljardit tonni teravilja, kuid hinnad tõusevad ikkagi.
Portaali Tark Investor asutaja Kristjan Lepiku sõnul on tekkinud uued toiduainetega seotud finantsinstrumendid, näiteks spetsiaalsed indeksaktsiad, kuhu ka tavainimestel on lihtne investeerida. Või siis investeerimishoiused: näiteks siinsamas Eestis pakub SEB just praegu Comm-PASS-i nimelist investeerimishoiust, mis on suuresti seotud maailmaturu toiduainetega. Kõik see on toonud põllumajandussektorisse ka spekulatiivset raha. Ma ei imestaks, kui praegu oleks toiduainete hindades 20–30% jagu õhku,” sõnab Lepik.
Lühiajaline turbulents on üks asi, pikas perspektiivis on kallis toit tulnud selleks, et jääda. Vundament on tugev. Kui energiahind tõuseb, põleb raha ka põllumehe traktori kütusepaagis. Väetisehinnast ei ole mõtet rääkidagi. Kui kütusehind on kõrge, tasub rohkem toota biokütust, seda omakorda tehakse põldudel, mis muidu oleksid leivavilja käsutuses. Ja lõpuks ei saa ju keegi keelata suureneva sissetulekuga hiinlasi rohkem liha tarbimast, aga rohkema liha tootmiseks on omakorda vaja rohkem söödaks minevat teravilja.
Toiduhindade muutumine võib olla väga valus, eriti kui arvestada, et tuleme ajastust, kus suhteline toiduhind maailmas aastakümneid ainult langes. Selle tingis 1940–60 toimunud roheline revolutsioon”, millega põllumajanduslik tootmine tõsteti totaalselt uuele tasemele. USA-s ja Euroopas on nüüd lagi käes, “rohkem vilja pole neilt põldudelt tavameetoditega enam võimalik välja pigistada. Üks võimalus neis piirkondades tootmist suurendada on GMO ehk geneetiliselt muundatud organismid.
Maailma ülejäänud piirkonnad aga alles alustavad oma rohelist revolutsiooni ja eks know-how’d välisinvestorid Ukraina põldudele viivadki. Kaupo Ojavee ütleb, et Trigonil on plaanis oma Venemaa ja Ukraina põldude saagikust kolme aastaga kahekordistada.
Talunike kuldaeg
Võitjaks võivad olla ka meie oma Eesti talunikud, vähemalt osa neist. Hästi on läinud teraviljakasvatajatel. Loomapidajatele aga, eelkõige neile, kes ise sööta ei kasvata, oli eelmine aasta väga valus. Lihahindade paigalseisu taustal pidid nad üle elama söödaviljahinna hoogsa kasvu.
“See on puhas äri,” ütleb tänapäeva põllunduse kohta Madis Ajaots, kes peab Lääne-Tartumaal 1600 hektaril tegutsevat Pilsu talu. Tema enda jaoks püstitas eelmise aasta käive rekordi, kasum siiski mitte. “Sisendid on samuti kallinenud,” nendib Ajaots.” Varusime sügisel tublisti väetist, sest oli näha, et nende hind tõuseb.”
Põllumajandus on muutunud kunagisest inimressursirohkest tööstusest energiaressursirohkeks. Traktorid on juba sellised, et operaator jälgib ainult, kas masin ikka järgib GPS-i abil eelprogrammeeritud marsruuti.
Eestis on põllumaa defitsiit
•• Keskmine põllumaa hind on Eestis mõne aastaga ligi kolmekordistunud ja paremad tükid võivad maksta isegi 20–30 000 krooni hektarist. (Võrdluseks – Trigon ostab Venemaal ja Ukrainas maid 3000–15 000 krooni hektar.) Martin Kõiv, kelle juhitav kinnisvarafirma Vestman tegeleb põllumaa ostu-müügi ja hindamisega, ütleb, et Eestis on hinnad tõusnud igal aastal 20–30%. Tõus on jätkunud ka 2008. aastal, võib-olla on see kinnisvaraturul veel ainuke selline segment.
•• Tegelikult saabki Eestis rääkida juba põllumaa defitsiidist. Moodsad talunikud ei vaata väikseid nelja–viiehektarilisi maatükke. Maad peab olema vähemalt 20 hektarit, veel parem, kui 50 hektarit. Põllumajanduses toimib mastaabiefekt. See on kinnisvaraturul ainulaadne: mida suurem on müüdav maalapp, seda kõrgem on keskmine ruutmeetrihind. Kui kusagil pannakse müüki suuremaid maatükke, siis tulevad talumehed omavahel konkureerima ja hinda üles ajama.
