Kes võtavad Tallinna hipodroomilt koore?
Üleeuroopalisel traaviliidul UET on praegu neliteist liikmesriiki. Näiteks Inglismaal, kus hobuvõiduajamised on ülipopulaarsed, peetakse traavivõistlusi väga vähe ? seal korraldatakse peamiselt galopivõistlusi, kus ratsahobused sõidavad kas tavalisel või takistusrajal. Traavivõiduajamine on levinud näiteks Itaalias, Soomes, Rootsis ja Taanis, aga ka Prantsusmaal, kus see on umbes sama menukas kui galopivõistlused.
Traavihobused on odavamad
Soome traavispordi keskliidu Suomen Hippos ry võistlustekorralduse juhi Matti Lakkisto sõnul sõltub kõik tavadest: ?Seal, kus traavivõistlustel on juba saja-aastane ajalugu, leidub sellega tegelejaid ka praegusel postindustriaalsel ajastul.?
Soomes korraldati esimesed traavivõistlused pooleteise sajandi eest. Traavisõit aga saavutas populaarsuse tänu rahva suhtelisele vaesusele. ?Meie inimestel polnud raha ratsahobuseid pidada, traavihobused on märksa odavamad,? tõdeb Lakkisto.
Jookse on Eestis aastas poolteistsada. Võitjahobune teenib enamikus jooksudes 1000?1700 krooni, kuldliigas 5000 krooni, mis läheb omanikule. Mõnes kategoorias pannakse aga sponsorite toel välja ka suuremaid summasid. Kodumaiste hobuseomanike arvu kasvatamiseks on iseäranis suurendatud just noortele hobustele jagatavaid auhinnarahasid. Laupäeval toimus näiteks kolmeaastaste traavlite aasta olulisim võistlus, mille peaauhind oli 31 500 krooni. Tallinna hipodroomil võistlusi korraldava AS-i Norfolk juhataja Vahur Nurm ütlebki, et neil on kaks Eestit: ?Ühed teenivad märksa rohkem kui teised.?
Eri riikides on auhindade suurus väga erinev. Kui vaadata läinud laupäevase võistluse kava, siis leiame sealt näiteks Rootsis registreeritud kaheksa-aastase mära Global Chemistry ja Hollandis paberitesse raiutud 11-aastase ruuna Liberte Hollande. Auhinnaraha on nad kogunud ligikaudu võrdselt, kumbki kolmveerand miljoni krooni ringis. Võitusid on Global Chemistry nimel kuus, Liberte Hollandel aga koguni 41. Lihtsalt traavivõistluste populaarsus on Rootsis märksa suurem kui Hollandis ja spordialal liikuvad rahasummadki hoopis teisest liigast.
Miks toovad suurte auhinnarahadega harjunud skandinaavlased oma hobuseid võistlema Eestisse, kus makstavad summad hoopis pisukesed? Nurme sõnul on asi väga lihtne ? kui Põhjamaades jagatakse hobused jooksudesse nende elu jooksul kogutud auhinnarahade järgi, siis Eestis lähtutakse Ameerika süsteemist, kus võetakse arvesse vaid viie viimase jooksu ajal võidetud summad ja hobused liiguvad vormi kohaselt tugevusgruppide vahel üles-alla. Nii ongi näiteks edukal, kuid juba aastates suksul peaaegu võimatu Rootsis midagi võita, sest tänu oma ammustele saavutustele pääseb ta osalema ainult kõige tugevamas grupis. Eestis võib teistega edukalt konkureerida ka selline hobu, kelle jalad enam nii nobedalt ei liigu kui tippajal.
Hind kerib lakke
Võidusõiduhobuse hind sõltub mitmest faktorist. Eeskätt loeb oodatav tulevane auhinnaraha. Nurm toob näiteks endale kuuluva kaheaastase mära Lucky Dream, kes sel aastal on võitnud 40 000 krooni. Hobune võib enne aasta lõppu korjata kokku veel 60 000 ? 80 000 krooni. Nurme sõnul ta praegu hobust alla saja tuhande krooni ei müüks. Oleks mära näiteks Rootsis võistlustel sama edukalt esinenud, ulatuks tema hind juba 400 000 Rootsi krooni (680 000 Eesti krooni) ringis.
Kui hobuse võistluskarjäär hakkab lõpule jõudma, on võimalik teenida veel suksu paaritamise pealt. Siis sõltub hind juba järglaste kvaliteedist. Näiteks üheteistaastane hea sugupuuga Rootsi täkk Gate Open, kes on oma ligi 2,3 miljoni krooni kanti ulatuva auhinnasummaga laupäeval Tallinnas võistelnud hobustest rahaliselt edukaim, võiks maksta mõni miljon krooni, kui tal on võrdlemisi tublid järeltulijad ette näidata. Kui järglased saavutavad suurt edu, võiks sellise hobuse väärtus kerkida juba mõne miljoni dollari kanti.
Enamik omanikke ei hoolda oma hobuseid igapäevaselt ise, vaid jätavad selle töö professionaalsete kasvatajate hooleks. Kui tööhobusega on lihtne ? lased looma koplisse ja ta sööb ise kõhu täis ? siis spordihobuste hooldamine on suur töö. Nagu inimsportlastki, peab sellist jõhvhända hoolikalt jälgima, ta vajab erisööki, igapäevast trenni ja arsti tähelepanu.
Näiteks Tooma Põllumajanduse OÜ kasvatada on praegu üle saja traavli. Suurem osa neist viiakse paariaastaselt Rootsi, paljud müüakse sealt edasi. Kasvatuse juhataja Voldemar Ilves täpselt ei teagi, kuhu kõik jõudnud on: ?Vahel ikka juhtud lugema, et mõni võistleb kusagil päris kaugel.? Mõni tema kaheaastane kasvandik jookseb praegu siiski ka Tallinnas. Ilvesele endale kuulub üks hobune.
Tallinna Hipodroom asutati 1923. aastal. Kui enne Teist maailmasõda kuulus Eesti Euroopa traavispordi tippriikide kilda, siis nõukogude korra tulek hävitas siinse traavlikasvatuse.
Traavivõistlused hingitsesid edasi. Pärast AS-i Tallinna Hipodroom pankroti äärele sattumist võttis võistluste korraldamise üle Eesti, Soome ja Rootsi kapitalil põhinev AS Norfolk. Ja ka eestlastest traavliomanike arv kasvab.
Eesti suurim traavliomanik on rootslane
?? Tallinna Hipodroomi haldab ja traavivõistlusi korraldab AS Norfolk, millest 45% kuulub Jaan Manitskile ja teist sama palju Kreenholmi omanikfirma Borås Wäfveri suurosanikule Mats Gabrielssonile. Ülejäänud kümnendiku omanikuks on Rootsi firma Boko Stables, mis on AS-i Norfolk juhataja Vahur Nurme sõnul üks maailma edukamaid hobusekasvatajaid. Mats Gabrielsson, kes sageli ka ise hipodroomil võistleb, on ilmselt suurim Eestiga seotud traavliomanik. Enamik tema hobuseid ongi Eestis. Gabrielssonile kuuluvas Tooma Põllumajanduse OÜ-s kasvatatakse praegu rohkem kui sadat hobust, mis küll kõik talle ei kuulu.
?? Suurima eestlasest traavliomaniku nimetamisel jääb Nurm hetkeks hätta, siis pakub: ?Äkki ma ise olengi?? Nurmel on hobuseid 17. Rahaliselt on edukaim ilmselt Arvi Tammel, kelle tuntuimaks hobuseks on Grand Warrior, kes praeguseks on võitnud ligi 220 000 krooni.
Hobusesõbrana tuntud Oliver Kruuda traavlitega ei tegele - tema hobiks on ratsud.
Panused lähevad Soome ja Rootsi
?? Hobuste peale panuste tegemine käib Tallinna hipodroomil totalisaatori süsteemil. Kui kihlveofirmad teatava iga hobuse kohta võidukoefitsiendi ning võitjale makstakse selle ja tema panuse järgi, siis totalisaatori puhul kogutakse kõik panused kokku ning kui maja on oma osa, näiteks 20% võtnud, jagatakse ülejäänu võitjate vahel.
?? Viis protsenti käibest läheb hasartmängumaksu näol riigile, 80-protsendilise võidufondi puhul jääb korraldajale seega 15%.
?? Tallinna jooksudele lisaks saab hipodroomil alates 2001. aastast panustada samuti Soomes ja läinud aastast saadik ka Rootsis toimuvatele võistlustele.
??Totalisaatori käive oli möödunud aastal kuue miljoni krooni kanti, Tallinna hipodroomi võistlustele panustatakse sellest ligikaudu 15%. Viimase kuu aja suurimaks võiduks on olnud 385 000 krooni.
?? Võrdluseks võiks tuua Rootsi sarja V75, kus ühe võistluspäeva käive on 75 miljonit Rootsi krooni (127 miljonit Eesti krooni).
