Võrreldes 2009. aastaga, mil kehtestati Eestis esmakordselt põlevkivi kaevandamismahule piirang, on Lõhmuse sõnul toimunud edasiminekud keskkonnasõbralike tehnoloogiate arendamisel ning on paranenud ka teadmised keskkonnaseirenäitajatest. Viimasel paaril aastal on toimunud pidev diskussioon regulatsioonide ning saastetasude karmistamisest põlevkivitööstuse saastamise vähendamise eesmärgil. „Oleme jõudnud selgusele, et põlevkivitööstusest tingitud summaarset mõju keskkonnale, inimeste tervisele ja majandusele aitab kõige paremini selgitada väliskulude metoodika abil arvutatud reaalse kahju ja sektorist saadava kasu võrdlus. Keskkonnaministeeriumi eestvedamisel toimuv põlevkivisektorist tingitud negatiivse mõju hinnastamine annab edaspidi otsustajatele kompleksse info, mistõttu peame ka võimalikuks ja mõistlikuks põlevkivi aastast kaevandamismäära perioodiliselt iga 5 aasta tagant üle vaadata,“ tõdeb Lõhmus.

Nii maapõueseadus kui ka põlevkivi arengukava 2016–2030 on hetkel ministeeriumide vahelisel kooskõlastusringil. Väliskulude hindamise metoodika on plaanis paika saada 2017. aastaks.
Ministeeriumi kinnitusel tuleneb põlevkivi kaevandamise limiit ka edaspidi põlevkivi arengukavast, mille kinnitab sarnaselt tänasele regulatsioonile ka tulevikus riigikogu.

"Põlevkivi kasutamise riikliku arengukava 2016–2030“ eelnõus nähakse ette 20 miljoni tonni piirangu jäämine vähemalt 2020. aasta lõpuni ja selle muutmine ei ole täna keskkonnakaalutlustel põhjendatud.

Põlevkivi arengukava mõjunäitajate tulemusi hakatakse eelnõu kohaselt edaspidi iga viieaastase perioodi järel analüüsima, et teadvustada muutusi tehnoloogiates, turuolukorras, keskkonnanõuetes ja ilmnenud keskkonnamõjus.