Keskpärased tööotsijad jäävad mängust välja

Töökoha kaotus sunnib võrdselt võidurelvastuma nii müügimeest kui ka kopajuhti. Järeleandmisi ei tehta kandideerimisel kellelegi, sest valida on paljude seast.

Töö­tu­ru­le on si­se­ne­nud uus liik töö­tuid – ot­se kõrg­koo­list rii­gi-a­me­tis­se pot­sa­ta­nud amet­nik­ke, kel po­le ku­na­gi ol­nud tar­vi­dust end „müüa”, se­das­tas hil­ju­ti CV-On­li­ne’i tu­run­dus­juht Rai­mo Mat­ve­re, kes peab iga päev sil­mas in­ter­net­ti üles pan­dud elu­loo­kir­jel­du­si.

Et tö­öa­la­ne ene­semüük po­le eest­las­te tu­ge­vaim külg, nä­gin karjää­rinõus­ta­ja­na ka „Tö­öot­si­ja” saa­tes. Viie­teist saa­te ja­gu sal­ves­tu­si on näi­da­nud, et vä­ga häs­ti os­ka­vad end esit­le­da vaid loov­ju­hi kan­di­daa­did, kel­le CV-d ära­ta­sid lu­ge­des hu­vi ja in­terv­juul jät­kus jut­tu kaue­maks.

Eest­la­se elu­loo­kir­jel­dus on napp ja la­koo­ni­li­ne. Ena­mas­ti on puu­du töö­ko­ge­mu­se täp­ne kir­jel­dus ning tö­öand­ja jaoks nii olu­li­ne tea­ve sel­lest, mil­li­sest vald­kon­nast on pä­rit va­ra­se­mad tö­öand­jad. Al­les vest­lu­sel sel­gub, et töö­soo­vi­jal on va­ra­sal­ves pei­dus märk­sa roh­kem, kui es­ma­pil­gul pais­tab – kas või töövä­lis­te ko­ge­mus­te­na.

Õn­ne­tu­seks praa­gi­tak­se iga­vad elu­loo­kir­jel­du­sed ju­ba esi­me­ses voo­rus väl­ja ja va­ra­sal­ve si­su jääb­ki avas­ta­ma­ta.

Mi­nu kui karjää­rinõus­ta­ja pea­mi­ne küsi­mus tö­öot­si­ja­te CV-sid lu­ge­des on aga see, et mis ajen­dil on ini­me­ne oma va­li­kuid tei­nud. Üsna sa­ge­li ei lä­he kok­ku ha­ri­dus­va­li­kud ja töö­ko­ge­mus. Soo­tuks har­va koh­tab sel­li­seid tö­öot­si­jaid, kes tea­vad, mi­da ta­ha­vad, kes põle­vad ki­rest te­ha just se­da, mi­da nad tee­vad. Ena­mas­ti ollakse ra­hul­du­nud sel­le­ga, mis on, või siis va­he­ta­tud töö­koh­ti il­ma suu­re­ma juurd­le­mi­se­ta, mil­le poo­lest on järg­mi­ne eel­mi­sest pa­rem. Häm­mas­ta­valt vä­he on 30–40-aas­ta­sed saa­nud in­nus­tust, ideid ja ees­ku­ju kaa­sa oma va­ne­ma­telt.

Kõige kur­ve­mad on ehk kar-jää­riu­nis­tu­sed. Suu­rem osa tö­öot­si­jaid ih­kab sta­biil­sust ja „nor­maal­se­t” tööd. Nad on ra­hul sel­le­ga, mi­da saa­vad, peaa­si, et mi­da­gi oleks. Või ja­hi­vad koh­ti, mis neid pi­kas pers­pek­tii­vis ik­ka­gi õnne­li­kuks ei tee. Tööõnn on kau­ge ja kum­ma­li­ne ter­min vä­ga­gi pal­ju­de jaoks.

Kuhu on kadunud mänguilu?

Küsin ala­ti karjää­rinõus­ta­mi­se­le tul­nu­telt lap­sepõlve unis­tus­te koh­ta. Just sel het­kel muu­tub kam­mit­se­tud asend loo­mu­li­kuks, mi­da­gi mur­dub ja val­lan­dub, tö­öot­si­jad hak­ka­vad rää­ki­ma ilu­sa­test maail­ma­dest, suur­test as­ja­dest, loo­vast ene­se­teos­tu­sest, mis mil­le­gipä­rast jäi te­ge­ma­ta. Kas ei us­ku­nud nad ise pii­sa­valt en­das­se või tõi elu kaa­sa oo­ta­ma­tud keerdk­äi­gud. Nii nad siis ela­vad inert­sist se­da tö­öe­lu, mis pa­ra­ja­gu on.

En­ne kui me ei hak­ka juurd­le­ma sel­le üle, mil­list tööd rõõmu­ga teek­si­me, mil­leks me te­ge­li­kult val­mis ole­me ja kust ot­sast se­da kõike õppi­ma peaks hak­ka­ma, ei juh­tu­gi meie tö­öe­lus mi­da­gi head. Sest, na­gu öel­dud, keskpä­ra­se CV-ga tö­öot­si­ja­te jaoks jää­vad uk­sed su­le­tuks.

Sa­ma mus­ter kor­dub tö­öin­terv­juul, kus va­li­ku­te tead­lik­ku­sel, sel­gel ene­seväl­jen­du­sel ning oma an­ne­tel põhi­ne­val ene­semüügil on veel kõvas­ti aren­gu­ruu­mi. Näi­teks võib karjää­rinõus­ta­mi­sel sel­gu­da, et aas­taid fi­nant­sis­ti ame­tit pi­da­nud sä­rav nai­ne on te­ge­li­kult kirg­lik nor­ra kee­le asu­ta­ja ning on se­da se­ni pi­da­nud oma veid­raks ho­biks. Sa­mal ajal oleks ta ilm­selt maail­ma rõõmsaim ini­me­ne, kui saaks oma tö­öe­lu sel­le kee­le­ga si­du­da.

Jul­gus­tan ini­me­si nä­ge­ma oma ho­bi­des ene­se­teos­tust. Prae­gu­ne aeg nõuab, et me kõike ühe­le kaar­di­le ei pa­neks. Sel­lel nn ka­lei­dos­koo­bi­karjää­ri ajas­tul võib tö­öel­lu va­balt tuua teist vär­vi kil­de, mil­le­ga oma el­lu tä­hen­dust, ela­tist ja aren­gut tuua.

Tee unistuste töökohani

•• Tiina Saarelt ilmus hiljuti raamat tööõnnest – „Tee unistuste töökohani”. Kas unistuste töökoha saame siis, kui tööle klaperjahti peame? Või siis, kui vaikselt elu ja enese üle mõtiskleme, küsib raamatu autor. Ainuüksi julgus sundida praegusel ajal inimesi rahast ning töökoha kaotamise hirmust kaugemale vaatama väärib seda, et raamat kätte võtta ja läbi lugeda. Ja kindla peale võiksid seda teha need, kes on püsiva töö kaotanud ja juurdlevad, millega üldse edasi minna. Agne Narusk