Kibestunud mehe testament, üks kummalisemaid ajaloos
Algselt tegutses mees puiduäris, kuid oma miljonid teenis ta hoopis terasega. Lisaks investeeris ta raudtee-ettevõtetesse ja pankadesse. Julge mehena ostis ta toona raudteid ka Hiinas ja Venemaal, mis oli sel ajal ennekuulmatu.
Niisiis kogunes Burti kontole kenake summa, toona 40-90 miljonit dollarit, mis oleks tänases vääringus 500 miljonit kuni 1,2 miljardit dollarit. Ta oli siis kindlalt kümne rikkama ameeriklase seas.
Oma eluteel oli ta olnud kaks korda abielus ning tal oli surma hetkel seitse last ja kaks lapselast.
Veel enne surma, 1915. aastal, ehitas ta oma suure häärberi ümber tohutu aia. Kohalikud ametnikud tulid seepeale kontrollima, kas 82aastane mees on ikka korralikult kinnisvaramaksu tasunud. Burt eeldas, et talt nõutakse 400 000 dollarit, aga nõue tuli miljonile dollarile. Mees vihastas sedavõrd, et lasi kõik riiklikud organisatsioonid oma testamendist välja võtta. Ta ütles: „Te vaid tapate hane, kes muneb kuldmune."
Kuid mees oli väga kibestunud ka oma pereliikmete peale. Aastaid olid pereliikmed käinud tema juures raha nõudmas, teda erineval moel petnud ning talle pettumust valmistanud. Lõhki läinud abielud ja üleüldised erimeelsused panid mehe tegema testamenti, millest tänapäevalgi veel räägitakse.
Ta ei varjanudki oma tuska ning lasi advokaatidel testamenti panna „kiusu-klausli". Sellest johtuvalt pandi pärast mehe surma tema vara tagasihoidlikule investeerimishoiusele. See pole veel midagi, eks? Aga tema lähedased said suure üllatuse osaliseks. Wellington lisas selle juurde punkti, mis ütles, et raha ei jagata kunagi välja ühelegi tema lapsele ega ka lapselapsele. Tuleb oodata, kuni nad kõik ära surevad. Täpsemalt oli kirjas see, et kui viimane lapselaps hinge heidab, tuleb oodata veel 21 aastat ning alles siis jagatakse pärandus laiali. Testamendi juures oli 42-leheküljeline tekst selgitamaks, miks tema perekond talle sugugi ei meeldinud.
Peab siiski märkima, et päris tühjade kätega jäid vähesed. Näiteks mõned tema lapsed said edaspidi arvelt 1000 kuni 5000 dollarit aastas. Lemmikpoeg sai aga 30 000 aastas. Üks tütar ei saanud midagi. Pikaaegne sekretär sai 4000 dollarit aastas ning kokk, autojuht ja veel mõned töötajad 1000 dollarit aastas.
Pereliikmed olid šokis ning arvasid, et see ei saa olla legaalne. Ja tegelikkuses oligi osa testamendist vaieldav. Nimelt sugugi mitte kõigis USA osariikides ei ole lubatud selline põlvkondi vahele jättev testament. Üks sellistest osariikidest oli ka Minnesota, kus oli teenitud suur osa Wellington Burti varandusest. Niisiis vaidlustas perekond testamendi ja kätte saadi 720 000 dollarit ja 5 miljoni dollari eest varasid Minnesotas. See oli siiski väike lohutus.
Ja algas pikk ootamine, mille tegi eriti pingeliseks see, et Burti viimane lapselaps Marion Lansill suri 80 aastaselt. Aasta oli siis 1998. Nüüd algas 21 aasta pikkune ootamine, mis sai läbi 2010. aasta novembris.
2011. aasta maikuuks olid sugulased ja nende advokaadid jõudnud arusaamisele, kuidas vara õigesti ja kõige kasulikumalt laiali jagada. 110 miljonit dollarit tuli jagada 12 järglase vahel. Kolm lapselapselast, seitse lapselapselapselast ja kaks lapselapselapselapselast. Suur osa neist ei olnud vanast Burtist kuulnudki. Keskmiselt sai üks pärija 2,9 miljonit dollarit. Vanemad pärijad said 14,5 miljonit, kellest vanim oli 94-aastane. Noorim oli 19-aastane, olles sündinud 1992. aastal - 72 aastat pärast Wellingtoni surma.
Kokku jäi pärandusest ilma üle 30 inimese, kes pidid surema enne, kui Wellingtoni raha laiali jagati.
Vähemalt jäi raha perekonda.
