Kiirtoidu ajalugu ulatub tagasi juba Vana-Rooma leiva- ja oliivikioskiteni ning mingil määral võib kiirtoidukohaks pidada ka Prantsusmaal 19. sajandil levima hakanud bistroosid – tagasihoidliku sisustusega söögikohtades pakuti lihtsaid klassikalisi toite nagu sibulasuppi või kukke veinikastmes.

Meie arusaamadele lähedasema kiirtoidu ajastu sai alguse 7. juulil 1912 New Yorgis, kui avati söögikoht nimega Automat. Tegemist oli kohvikuga, kus valmistoidud olid klaasi taga automaadis. Nende kättesaamiseks tuli sisestada õige hulk münte.

Tõeline revolutsioon kiirtoidumaailmas sai tasahilju alguse 1948. aastal. Üksteist aastat Pasadenas ja hiljem San Bernardinos drive-in-restorani pidanud ning sellega rikastunud New Hampshire’ist pärit vennad Richard ja Maurice McDonald hakkasid mõtlema, kuidas muuta oma söögikoht efektiivsemaks rahamasinaks. Iseäranis ärritas neid vajadus pidevalt vahetuvate ettekandjate ja kokkade asemele uusi leida ning koolitada. Nad vallandasid senised töötajad, tegid restoranis remondi ja rookisid välja kaks kolmandikku menüüst. Kolm kuud hiljem avatud restorani köök oli tehaste liinitöö põhimõttel täielikult ümber korraldatud. Iga töötaja tegeles oma kitsa töölõiguga ega vajanud seetõttu eriti väljaõpet. Nii sai toidu hinda poole võrra langetada.

McDonaldite eeskujul

Ka palkasid vennad McDonaldid oma restorani vaid mehi. Teiste söögikohtade naisettekandjad nimelt meelitasid ligi omavanuseid noormehi ning peletasid ülejäänud kundesid. McDonaldid tahtsid aga luua perekeskset söögikohta.

Uut tüüpi restoran tegi McDonaldid senisest veelgi rikkamaks, tuues neile aastas 100 000 dollarit – tolle aja kohta suure summa – kasumit. Nende töömeetodeid hakkasid imiteerima teisedki kiirtoidupakkujad. 1953. aastast hakkasid McDonaldid sõlmima teiste restoranipidajatega frantsiisilepinguid, kuid esialgu laienes kett üpris aeglaselt, sest vennad ei tundnud lisasissetuleku järele erilist vajadust. 1955 sai nende partneriks Ray Kroc, kes tollal tegutses piimakokteiliseadmete müüjana. McDonaldid, kelle restoranis oli kaheksa sellist masinat, olid tema parimad kliendid. Kroc märkas vendade restoraniäri suurt potentsiaali. Kui McDonaldid endiselt ei näinud terve USA omanimeliste restoranidega täitmisel mõtet, ostis Kroc nad 1961. aastal välja.

Eric Schlosser võrdleb oma raamatus “Fast Food Nation” McDonald’sit teise Lõuna-Californiast tuleva USA sümboli, Disney Corporationiga.

Tegelikult pärinesid nii Walt Disney kui ka McDonald’s Corporationi asutaja Ray Kroc Illinoisist. Kui Disney saavutas kuulsuse ja rikkuse juba noorena, oli Kroc veel 50. eluaastates üpris edutu, kuid piiritult optimistlik müügiagent. Mõlemad juurutasid maailmas ühesuguse, plastmassiküllase alternatiivmaailma. Ja mõlema turundus oli suunatud eeskätt lastele. Kroc kinnitaski: “Me ei tegele hamburgeri-, vaid meelelahutusäriga.”

Kuigi McDonald’s on kiirtoidukettidest tuntuim, pole tegemist suurimaga. Maailma suurim kiirtoidufirma on hoopis Yum! Brands, mille ketti kuulub maailmas üle 34 000 kaubamärke A&W, KFC, Long John Silver’s, Pizza Hut ja Taco Bell kandva restorani.

Kiirtoit – kõik ühe malli järgi

••Kiirtoidukettide äri põhineb sellel, et suvalises maailma otsas söögikohta sisenev klient teab üpris täpselt, mis teda seal ees ootab. Sellest ühetaolisusest paistavad aga kohati välja suisa totalitaarsed alatoonid. “Oleme avastanud, et me ei saa usaldada inimesi, kes on nonkonformistid,” rääkis Ray Kroc. “Me muudame nad kiiresti konformistideks… Organisatsioon ei saa usaldada üksikisikut, üksikisik peab usaldama organisatsiooni.”