Arutleme siis küsitluse põhiteema üle - kas Eestis peaks kehtestama registripõhise liikluskindlustuse - ja analüüsime ka paari esitatud ideed.

Kindlustamata sõiduk on probleem

Kuigi Eestis on viimasel aastakümnel tehtud edusamme ja vähendatud kindlustamata sõidukite hulka, on nende kasutamine endiselt probleemiks ning positiivne arengutendents on praeguseks peatunud. Viimastel aastatel leiab aset keskmiselt 500 liiklusõnnetust, kus õnnetuse põhjustanud sõidukil on poliis puudu.

Kannatanu aspektist ei ole see probleemiks, kuivõrd talle kahjud hüvitatakse. Probleemiks on see aga õnnetuse põhjustanud juhile endale ja ülejäänud liiklejatele. Süüdlasele on see probleemiks ennekõike seetõttu, et talle esitatakse tagasinõue põhjustatud kahju eest. Praktikas tähendab tagasinõude esitamine üldjuhul kindlustamata sõiduki juhile majandusraskusi, sest riigi keskmine liikluskahju on suurem kui 1500 eurot. Paraku ei ole harvad ka juhtumid, kui kindlustamata sõidukiga avarii põhjustanud isik oma elu üldse ära rikub, sest suurema isikukahju korral võib kahju ulatuda ka sadade tuhandete või isegi miljonite eurodeni. Ja need ei ole mitte hüpoteetilised, vaid reaalsed numbrid elust enesest.

Kindlustamata sõidukid on ka seaduskuulekatele liiklejatele probleemiks, sest nende kindlustusmaksed on seetõttu kõrgemad ja sisuliselt peavad nemad ka seaduserikkujate kahjud kinni maksma. On kerge ütelda, et nõudku kindlustusandjad süüdlastelt need summad sisse, kuid nii lihtne see paraku ei ole – enamasti on need inimesed majanduslikult vähekindlustatud või seadusega pahuksis ka mujal. Seetõttu osutub paljudel juhtudel võla sissenõudmine võimatuks ja kohustus jääbki teiste kindlustusvõtjate kanda.

Eeskujuks põhjamaad

Erinevate kindlustussüsteemide võrdluses tuuakse rahvusvaheliselt esile Soome ja Rootsi süsteemi, kus kindlustamata sõidukitele kohaldub esimesest päevast sundkindlustus. See on osutunud väga tõhusaks meetmeks, kuivõrd motiveerib sõiduki omanikku sõlmima kas kindlustuslepingut või sõidukit registrist kustutama, kui seda ei kasutata, sealhulgas on seda odav administreerida. On ka teisi lähenemisi - näiteks Austria või Saksa omad, kus politsei peab kindlustamata sõidukilt numbrimärgi eemaldama. Või Suurbritannia, kus seadus näeb kindlustamata sõiduki puhul ette isegi auto purustuspressi alla saatmise. Pea kõigi riikide kogemus näitab, et tavapärane politseikontroll liikluses on vähetulemuslik.

Aastate eest üritas ka Eesti kopeerida põhjanaabrite eeskuju. Nii kogutakse ühelt poolt kindlustamata sõidukite omanikelt vahendeid, millega saaks tekitatud kahjusid hüvitada, teisalt saab töö jätta suuresti arvuti kanda ja ei pea koormama niigi nappi politseiressurssi. Eestis kohaldub aga sundkindlustus alles 12 (enne 24) kuu möödudes viimase kindlustuspoliisi lõpust. Enamus õnnetusi kindlustamata sõidukitega aga juhtub just sel perioodil. Seetõttu näib asjakohane, et kõnealune periood kaotataks.

Vastuargumentidena muudatusele tuuakse tavapäraselt sõidukite sesoonset kasutamist ja osutatakse, et sõiduki ajutine kustutamine registrist on ebamugav ja tasuline. Paraku on paljude sõidukite hooajaline kasutamine tänapäeval pigem müüt kui tegelikkus - statistika näitab, et hooajalisest kasutamisest saab sisuliselt rääkida vaid vanemate kui 25 aastaste sõidukite puhul. Uuemad sõidukid on pea kõik aastaringses kasutuses, v.a. mootorrattad ja teatud hobisõidukid. Samasugune müüt on sõiduki ebamugav ja tasuline ajutine registrist kustutamine – tegelikult on see protseduur tasuta ja seda saab teha ka diivanilt tõusmata interneti teel.

On ilmne, et pidev kindlustuskohustus paneks sõidukiomanikele lisakohustuse ja kaotaks teatud paindlikkuse. Kuid see ongi otsusekoht poliitikutele – kas seaduserikkujaid soosiv paindlikkuse hind on väärt rohkem kui kõrgemad kindlustusmaksed seaduskuulekatele juhtidele? Kas seda hinda on väärt aastas pea poole tuhande juhi silmitsi seismine tagasinõudega kindlustamata sõidukiga põhjustatud kahju eest? LKF-i uuringu kohaselt on neist pea kolmandiku puhul kusjuures tegemist juhtidega, kes kahju põhjustamise ajal ei ole ise teadlikud, et sõiduk on kindlustamata.

Liikluskindlustus isikupõhiseks?

Täna lähtuvad kindlustusandjad liikluskindlustuse hinnakujundamisel kahe teguri kombinatsioonist – sõiduk ja selle omanik (või vastutav kasutaja), sealhulgas viimase asu- või elukoht. Nii on näiteks võimsamad sõidukid kõrgema riskiga, teatud mudelid väiksema riskiga, noored liikluses kõrgema riskitasemega kui vanemad jne.

Üks ettepanek oli viia liikluskindlustus isikupõhiseks, sest sõidukit juhib ju inimene, mitte sõiduk ise. Seega oleks isik kindlustatud sõltumata sellest, millist sõidukit ta juhib.

Kindlasti on seda süsteemi huvitav kaaluda, kuid praktikas tähendaks sellele süsteemile üleminek kohustuslikus korras kõigi juhiloa omanike kindlustamist sõltumata sellest, kas ta soovib sõidukit kasutada või mitte, samuti ei saaks selline süsteem arvesse võtta kasutatava sõiduki riskitaset ja seetõttu tekitaks pigem probleeme juurde. Probleemseid aspekte võiks tuua veel päris mitmeid.

Sellist süsteemi ei ole üheski teises riigis ja kindlustada on vaja ikkagi sõiduk, mitte juhiloa omanik. Praktiliseks näiteks võimaliku probleemi kohta võiks tuua avarii, kus juht on sündmuskohalt lahkunud ja ei olegi võimalik tuvastada, kes kahju põhjustas. Nii jääks isikupõhise kindlustuse puhul ka vastutav kindlustusandja leidmata ja kahju jagatakse jällegi ülejäänud kindlustusvõtjate vahel ära. Kindlustamata sõidukite probleemi kõnealusele süsteemile üleminek kohe kindlasti ei lahendaks, pigem vastupidi.

Ka EL-i direktiivid kohustavad iga liikmesriiki tagama kindlustuskaitse kõigil sõidukitel, mistõttu sellise isikupõhise süsteemi juurutamise eeltingimuseks oleks tegelikult EL-ist lahkumine.