KOHTULUGU: Kes hiljaks jääb, see...
Kas see peab toimuma siis, kui müüjapoolne lepingu rikkumise fakt on ilmsiks tulnud, või siis, kui rikkumise tagajärjed ja nõude suurus on selgunud. Ette rutates olgu öeldud, et olulisem on esimene.
Pooled olid leppinud kokku kindla tähtpäeva, millal tuleb korter üle anda. Üleandmisega viivitamise vältimiseks lepiti kokku ka leppetrahv. Sellele vaatamata venis üleandmine kokku üle kolme kuu. Kogu selle aja eest oli ostjal lepingu järgi õigus nõuda leppetrahvi, mida ta mõne aja möödudes, pärast korteri vastuvõtmist ka tegi. Müüja vaidles sellele aga vastu, väites, et ostja oleks pidanud oma leppetrahvinõude esitama juba varem ehk mõistliku aja jooksul pärast seda, kui algselt kokku lepitud korteri üleandmise tähtpäev mööda sai.
Summa pole esialgu oluline
On igati mõistlik, et leppetrahvi nõue tuleb esitada ilma põhjendamatute viivitusteta. Küll võib mõningaid probleeme tekitada seadusest tulenev kohustus teavitada leppetrahvi nõudmisest või nõudmise kavatsusest juba siis, kui nõude suurus ei pruugigi veel teada olla.
Madalama astme kohtud andsid vaidluses õiguse ostjale. Riigikohus nõustus aga müüjaga ning kinnitas tema vastuväidete vastavust võlaõigusseaduse sätetele. Seega on õige müüja järeldus, et mõistlikku tähtaega leppetrahvi nõudest teatamiseks tuleb hakata lugema päevast, mil kahjustatud pool avastas kohustuse rikkumise. Esmane teade ei pea sisaldama nõude rahalist lõppsummat, kuid peab andma märku kavatsusest leppetrahvi rakendada.
Kohustades kahjustatud poolt esitama teate leppetrahvi nõudmise kohta mõistliku aja jooksul, võimaldab seadus võlgnikul valmistuda selle maksmiseks ja võtta tarvitusele abinõusid kahju vähendamiseks ning annab võlgnikule selgust võimalike tulevaste kohustuste kohta. Seega ei eelda leppetrahvi nõudest teatamine riigikohtu hinnangul leppetrahvi suuruse märkimist. Leppetrahvi nõude esitamisest teatamine tagab selle, et võlausaldaja käitumine on võlgniku jaoks piisavalt ettenähtav ja et võlgnik saab leppetrahvi nõuet oma edasises käitumises arvestada.
Võlaõigusseaduse jõustudes, 2002. aastal piiras nüüd erimeelsusi põhjustanud säte (§ 159 lg 2) võlausaldajat veelgi rohkem ning seega otsustati seda juba aasta pärast seaduse jõustumist leevendada. Esialgu eeldas seadus, et leppetrahvinõude esitamine või vähemalt sellega ähvardamine peaks toimuma kohe (viivitamata) pärast lepingu rikkumise avastamist. Kuna praktikas levinud tava kohaselt üritatakse erimeelsused lahendada esmalt ikkagi läbirääkimiste käigus ning leppetrahvinõue esitatakse alles pärast nende luhtumist, siis leiti, et “viivitamatu” asemel tuleks seaduses kasutada mõistet “mõistliku aja jooksul”. See kehtibki praegu.
Lühikirjeldus
Riigikohtu lahend
nr 3-2-1-15-08
20. märts 2008
•• Kohtulahendi järgi sõlmisid pooled juunis 2006 notariaalselt korteri ostu-müügilepingu. Müüja kohustus andma korteri ostjale üle juunis 2006. Pooled leppisid kokku ka leppetrahvis, kui müüja viivitab korteri üleandmisega.
•• Korter anti aga ostjale üle 2006. aasta oktoobris ning ostja soovis mõni aeg hiljem nõuda viivitatud aja eest välja leppetrahvi.
•• Müüja vaidles sellele vastu, leides, et ostja ei teatanud leppetrahvi nõudest õigeaegselt ning kaotas seega õiguse leppetrahvi nõuda.
