Kollektiivse varalise vastutuse lepinguid kasutatakse peamiselt kaubandus- ja tootmisettevõtetes. Seal, kus tehakse ühist tööd, mis on seotud vara hoidmise ja töötlemisega, ning kus tööandja ei saa vara säilimist pidevalt jälgida ega kontrollida.
On tõsi, et kollektiivse varalise vastutuse leping on töötajale ebasoodus. Selle puhul vastutab töötaja mitte ainult enda põhjustatud kahju eest, vaid ka siis, kui konkreetset kahju tekitajat ei õnnestu kollektiivis välja selgitada.
Kui tööandja sõlmib töötajatega kollektiivse varalise vastutuse lepingu, peab ta olema valmis tõendama, et individuaalse varalise vastutuse lepingut polnud võimalik sõlmida. Vastasel juhul pole lepingust ka mingit kasu.
Põhjus peitub hiljutises riigikohtu lahendis ning veel seniajani kehtivates Eesti NSV töökoodeksi sätetes.
Kohtulahendi põhjal peab tööandja nüüd lisaks lepingu sõlmimisele ja kahju tõendamisele selgitama sedagi, miks ei olnud tal võimalik vara säilimist pidevalt kontrollida ja töötajaid jälgida. Ehk oleks saanud ikkagi sõlmida iga töötajaga eraldi lepingu? Valveseadmete ja tänapäevase tehnikaga oleks vahest võimalik konkreetne süüdlane tuvastada. Kas seda kõike nõuda on aga mõistlik? Tööandjalt ei saa ju nõuda ka uurija teadmisi.
Leping vajab kõigi nõusolekut
Ühe huvitava märkusena tõi riigikohus esile, et kollektiivse varalise vastutuse lepingu muutmine on ka töötajate koosseisu muutmine. Seega kui tööandja võtab tööle uue töötaja ja soovib temagagi sõlmida kollektiivse varalise vastutuse lepingu, peavad ka teised töötajad sellega nõus olema. Tekib küsimus: kas töötaja töölt lahkumisel on samuti vaja kogu kollektiivi nõusolekut ja lepingumuudatust?
Lahendist on näha, et probleem tekkis sellest, et töötajad olid sõlmitud lepingule alla kirjutanud eri kuupäevadel vastavalt tööleasumisele. Lepingupoolteks on kollektiivse varalise vastutuse lepingu puhul aga tööandja ja töökollektiiv. Seega on tegemist mitmepoolse kirjaliku lepinguga, millele peavad alla kirjutama tööandja ja kõik kollektiivi liikmed. Sellist lepingut on võimalik muuta üksnes kõigi lepingupoolte kirjalikul nõusolekul.
Siit võiks arutelu ilmselt jätkata ka küsimusega: mis saab, kui mõni kollektiivi liige muudatusega ei nõustu?
Osalt võib töötajate varalise vastutusega seotud probleemid lükata ilmselt juba alguses mainitud ENSV töökoodeksi sätete kaela. Kuigi ka võlaõigusseaduse üldosa räägib kahju hüvitamisest mitme isiku poolt ning ühisest vastutusest, kohaldavad kohtud püüdlikult töökoodeksit edasi. Mõistagi ei ole need sätted enam kõige adekvaatsemad. Näiteks nähakse kollektiivse varalise vastutuse lepingu sõlmimise võimalus ette üksnes teatud loetelus nimetatud tööde puhul, mille pidi kinnitama NSV Liidu ministrite nõukogu riiklik töö ja sotsiaalküsimuste komitee koos ÜAÜKN-iga. On üsna selge, et sellist sätet ei ole enam võimalik järgida ega mõista. Nii ei haaku kunagine koodeks täiel määral enam meie tänapäevase õigustikuga. See teeb olukorra keeruliseks nii tööandjatele, töötajatele kui ka kohtutele. Kuni selle kohaldamisest aga pääsu ei ole, jääb üle loota, et uus ja tänapäevaseid töösuhteid arvestav tööõiguse regulatsioon ei ole enam väga kaugel mägede taga.
Ärileht vaatleb iga kuu ühte riigikohtu lahendit
Riigikohtu
lahend
3-2-1-96-07
12. 11. 2007. a
Tööandja sõlmis kütusetankla nelja töötajaga kollektiivse varalise vastutuse lepingu. Tankla sularaha kontrollakti põhjal avastati puudujääk.
Tankla omanik leidis, et töötajad on rikkunud töökohustusi ja tekitanud kahju ning peaksid selle vastavalt kollektiivse varalise vastutuse lepingule hüvitama. Töötajad leidsid, et kahju tekkimine ei ole tõendatud, kuna täitmata on mõned formaalsed nõuded ning kehtestamata arvestuse ja aruandluse dokumendivormid.
Vaidlus kestab 2005. aastast ja jätkub veebruaris.
