Koidukiir
President B ilmub lennumasina uksele. Karge koduõhk lapsatab näkku. Ta tõstab lehvituseks käe, manab suule protokolliosakonna juhistele vastava naeratuse, kuid... Kuid lipukestega lehvitava inimsumma asemel tervitab tähtsat saabujat vaid tunkedes umbkeelse transamehe pohmellis irvitus. Nojah, mõistab president B, nii vara hommikul ju kõik normaalsed isendid magavad. Ta patsutab transamehele sõbralikult õlale, see noogutab helepruunide lokkidega härrasmehele vastuseks ning sülgab siis pead kõrvale pöörates suure sooja läraka trapiastmeid katvale sinisele paraadvaibale.
Vanasti oli see vaip teist värvi, mõtleb B, teel autoga Kadriorgu.
?Härrased, palun viige mind viimaste uudistega kurssi,? palub president, tõstes rammusa lõhnava lusikatäie Saaremaa mett teetassi. Härrased, nende hulgas ka üks naissoost, alustavad.
?Valitsus otsustas, et Saaremaa silda ei ehitata.?
?Või nii,? imestab president B tasakesi. ?Mis on selle põhjus??
?Raha. See kulutatakse mujale.?
?Kuhu see siis kulutatakse?? uurib presidendihärra. Teetassis keerutav lusikas peatub korraks.
?Me küsisime. Rahandusminister palus vastamiseks natuke aega.?
?Ja kui palju aega siis rahandusminister vajab ka??
?Ta palus paar kuud.?
?Või nii,? ohkab president B mõtlikult. ?Paar kuud. Kas on veel uudiseid??
?Euroopa Liit otsustas külmutada põllumajandustoetuste fondid Eestile.?
?Või nii. Miks siis ometi?? ei mõista president.
?Ta seob selle tasumata suhkrutrahviga. Tegelikult pakuvad nad tasaarveldust. Aga siin on väikene probleem.?
?Väikene probleem? Milline?? teist korda seiskub lusikas presidendi käes.
?Ei, käigus on ikka miljardid, härra president. Suhkrutrahvi summa koos viivistega ületab toetusi ligikaudu kaks korda. Me oleme liidule võlgu. Umbes kaks miljardit.?
?Kust see raha siis tuleb??
?Ei tea. Rahandusminister lubas uurida. Sellega läheb samuti natuke aega.?
?Või nii,? ohatab president B nukralt. Tee on jahtunud ja see ei maitse enam. Kõik vaikivad. Siis asetab naisametnik lauale valge ümbriku.
?Siis on veel üks kiri.?
President B mudib sõrmi, silmitseb vastikustundega nooblit paberümbrist.
?Kes??
?President A.?
?Millegipärast aimasin seda isegi. Mida ta tahab??
?Küsib, kuidas Eesti Nokia ja ühiskondliku kokkuleppega sujub.?
Sünge vari laotub presidendi niigi tusasele ilmele. Keelele ilmub kolhoosipäevilt harva kasutatud sõimusõna, kuid enne väljaütlemist neelab aastatega kogunenud tagasihoidlikkus selle diskreetselt alla.
?Härrased, ma olen pikast reisist väsinud. Palun jätke mind üksi.?
Härrased, nende hulgas ka üks naissoost, tõusevad.
?Ja kutsuge palun narr siia. Ma vajan meelelahutust.?
?Kumb?? täpsustab üks meeskolleegidest.
?See uus paksuke. See, kes pärast viimaseid valimisi värvati.?
B saadab alamad pilguga ukseni. Kui see sulgub, hingab ta sügavalt välja, laseb lipsusõlme lõdvemaks, libistab käega läbi juuste, astub väärika eestiaegse diivani juurde ja potsatab raskelt istuma. Veidi aja pärast võtab B poollamava asendi. Hetk hiljem ajab kingad jalast ning tõstab väsinud liigesed käetoele puhkama. Korraga kostab ukse tagant imelik kilin ja kolin, justkui tammuks mingi kuljustes tont seal jalalt jalale. Uks paotub õige veidi ja B ajab kaela padjalt õieli, et kärarikast tulijat näha.
?Kes seal on?? hüüab B, kui kedagi ukse vahelt välja ei ilmu.
?Mina,? köhatatakse ukse tagant käreda häälega. ?Narr.?
?Aa, sina. No astu sisse, mis sa seal koridoris kolistad.?
Ettevaatlikult ilmub uksele kõhukas mehike. See kannab mingit veidrat kirevat kostüümi, mis üleni väikesi kuljuseid täis topitud. Nii kui vähekegi liigutab, nii mõni neist häält ka teeb. Näol on vennikesel kavala ilmega mask, mil üks pool nutab ja teine naerab. Peas kellukestega narrimüts.
?Kas räägin mõne anekdoodi?? uurib narr lamaja soove ja luristab nohust nina.
President vahib narri, selle tobedaid rõivaid ja kummalist maski. Hääl nagu meenutaks kedagi, aga ei meenu, keda. See narr kannab alati maski. Alati.
?Pole vaja. Mul ei ole eriti naljatuju,? vastab president, tundes, et naljatuju tõesti enam pole.
?Mis siis presidendihärrale muret teeb?? küsib narr. Ta tahaks justkui näpuga nina urgitseda, kuid avastab siis maski ja loobub kavatsusest.
?Ah, kui ma vaid isegi teaks,? ohkab president B. ?Millegipärast pole ma enam milleski eriti kindel.?
Narr vaatab oma totaka maskiga B-le otsa.
?Ma saabusin täna ringreisilt idast. Hiina, Korea, Jaapan, tead küll. Igal pool kummardati mu ees, mõisteti mind, naeratati ja oldi väga viisakad. Neil on nii palju huvitavaid ideid koostööks, tead, seda on lausa raske uskuda. Siis ma saabun koju. Kohtun lennujaamas vaid tiheda udu ja umbkeelse transamehega. Kuulen ebameeldivaid uudiseid kohalikust elust, mingitest euroliidu trahvidest, pean taluma president A pilkavaid järelepärimisi.? B tõuseb diivanilt, longib läänepoolse akna ette, vahib mornil pilgul halli, tuulisesse parki. ?Midagi on nagu mäda,? pomiseb ta ja keerab ebameeldivale vaatele selja. Idaaknast tungib tuppa hommikune päiksekiir, tuues presidendi hallile palgele soojendavat värskust.
?Mis sa arvad, narr, kui teeksime õige kannapöörde?? pärib korraga president, kellele on päikeselaik mõtliku naeratuse palgele toonud.
Narr ahmib õhku, justkui hakkaks kohe aevastama. Viimasel hetkel saab siiski pidama. Luristab nina ja küsib: ?Kuhu me siis pööraks??
?Itta.?
?Itta? Venemaale??
President kissitab silmi, püüdes vaadata kaugele-kaugele. Teisele poole silmapiiri.
?Ma mõtlen veel kaugemale. Ma mõtlen Hiinat, Koread. Ma mõtlen Jaapanit. Mul on tunne, et meil on nendega palju rohkem ühist kui Euroopaga.?
Narr võitleb taas pealetuleva turtsatusega. President B jätkab, pilk endiselt tõusva päikese poole suunatud.
?Euroopa on tagurlik, vanamoodne ja aeglane. Ameerika on ennasttäis õgard ja laristaja. Venemaa on vaene, ebastabiilne ja ülbe. Aga Aasia? Aasiale kuulub tulevik. Ja mulle tundub, et mida varem see tulevik saabub, seda parem kogu maailmale. Muuseas,? president pöörab pea narri poole, ?kas sa ka tead, narr, et meie, eestlased, oleme just Aasiast pärit rahvas, mitte Euroopast, nagu mõned siin üritavad väita. Kristlus on meile võõras. Usu mind, budism ja taoism sobivad eestlase natuuriga palju loomulikumalt kokku. Me pole ju mingid ristisõdijad, vaid hoopis nende ohvrid. Nõme!?
Narr tuleb tasakesi presidendi kõrvale, suunab samuti pilgu kaugele itta. Proovib kõrvalseisja rabavate mõtete allikat tabada. President jätkab: ?Hiina tohtrid seletasid mulle, et kartul ja sealiha ei sobi kokku. Et see on meie paljude hädade algus. Vale toitumine, vale mõtlemine. Mis asi on õigupoolest kartul? See on ju ameeriklaste rämpstoidu esimene ülemaailmne invasioon. Sajandeid enne McDonald?sit. Eesti rahvas peab loobuma kartulist.?
?Mida me siis sööma hakkame?? küsib narr ja mõõdab murelikult oma kogukat keha.
?Riisi. Eestimaa kliima soojeneb. Kusjuures just nende jänkidest tarbimishullude tegevuse tagajärjel. Võrtsjärv on kokku kuivamas hiigelsuureks madalaks lombiks. Seal hakkamegi riisi kasvatama. Ma rehkendasin lennukis. Saaki saaksime ohtrasti. Rohkem, kui ära suudame süüa. Ülejäägid saadame Pekingisse. Nad on selle eest meile tänulikud. Meie põllumajandus lööks taas õitsele. Maarahval on siis jälle hea elada. Mitte nagu siin, selles üleolevas Euroopas, kus peame toetusi kerjamas käima.?
Heliseb narri mobiil. Läheb tükk aega, enne kui ta oma kirjude hilpude alt pisikese läikiva sidevahendi üles leiab. Helin lõpeb, narr vahib mobiili, jääb mõttesse ja küsib: ?Aga mis saab kõrgtehnoloogilisest arengust? Mis saab Eesti Nokiast??
President B rihib narrile halvustava pilgu. Haarab tolle käest siis põhjanaabrite majandusimeks peetava riistapuu, avab akna ja heidab selle välja pojengipeenrasse.
?Soomlased on kaduv rahvas. Milleks nende järgi joonduda? Rahvus, kelle kogu majandus on üles ehitatud endise kummikuvabriku juhuslikule lühiajalisele edule, on hääbumisele määratud. Mõnekümne aasta pärast, kui nende viimane naturaalne blondiin sisserännanud murjaniga naitub, algab nende soo kiire väljasuremine.?
Narr on segaduses. Ta upitab üle aknalaua äralennanud mobiili otsima. Seda leidmata, ronib ta presidendi kõrvale tagasi ja küsib pettunult:
?Kas siis tõesti tagasi atrade ja käsitöö juurde? Seljapööre edumeelsele tehnoloogilisele arengule??
President B pöördub maskeeritud näo poole. Isalikult naeratades laseb ta oma valgustatud palel paksule tolale mõjuda. Kuid see seisab endiselt hämmelduses, nutab ja naerab samal ajal.
?Kulla narr, sugugi mitte. Me hakkame arenema kiiremini kui kunagi varem. Ma nägin võimsaid firmasid, tuleviku korporatsioone. Ma nägin Daewood ja Toyotat. Ma nägin Samsungi ja paljusid teisi. Me teeme siin oma Eesti Samsungi. Unustage see hädine Nokia.?
?Aga kuidas me selle rahvale maha müüme?? muutub narr praktiliseks. ?Kust leiame valitsuse, kes seda kõike ellu viiks??
Pühalikult asetab president B käe narri õlale. Tema enesekindel pilk tungib totaka maski taga vilkuvatesse ebakindlatesse silmadesse.
?Selle tähtsa ülesande usaldan ma sulle, kulla narr. Sina oled ju meil selle peale meister, mis? Küll sa midagi välja mõtled,? lubab B, keerab taas näo päikese poole ja sulgeb mõnuga silmad.
Nii vastutusrikas ülesanne tekitab narris kerget kõhedust, kuid presidendi meelekindel pilk ja võimalus taas suuri asju korda saata saavad sellest võitu. Korraga saabub avatud aknast tuppa karge tuulehoog. Narr ahmib mitu korda äkiliselt õhku ja aevastab siis valju lurtsatusega otse maski. Pahuralt pomisedes kisub ta ligase näokatte peast. Võtab rätiku ja nühib sellega määrdunud prilliklaase ning pühib väikest punakat nina.
?Maksuvabad Toyotad? Tasuta riisiviin? Daewoo kohukesed?? pakub ta esimesi pähetulevaid ideid.
?Vot-vot, sina juba tead neid asju,? noogutab president kinnisilmi. ?Mine ja tegutse, narr. Eestimaa vajab sind!?
