Üldist suhtumist iseloomustab väga hästi ühe ajakirjaniku küsimus USA rahandusministrile Timothy Geithnerile: „Miks te toetate oma endisi kolleege Goldmanis?” Geithner nimelt on pea kogu oma elu töötanud riigiametis ega ole kunagi ühegi investeerimispanga palgal olnud. Küll aga teenis nelja aasta vältel oma leiva Goldman Sachsist Geithneri kantseleiülem Mark Patterson. Nagu ka veel terve hulk tema alluvaid.

Geithneri eelkäija Henry Paulson oli enne rahandusministriks asumist pikki aastaid Goldman Sachsi tegevjuht. Clintoni valitsuse aegne rahandusminister Robert Rubin töötas varem Goldman Sachsi juhatuse kaasesimehena. Ettevõtte kunagine kaastegevjuht Jon Corzine istus viis aastat New Jersey osariigi kuberneri toolil. Seega saavad Goldman Sachsi juhid ülihästi läbi nii demokraatide kui ka vabariiklastega. Ent seal on töötanud ka Euroopa Komisjoni eksjuht ja Itaalia endine peaminister Romano Prodi ning Itaalia Panga president Mario Draghi, kes kandideerib Euroopa Keskpanga presidendi kohale.

Samal ajal läheb ettevõttel endal väga hästi. Paremini kui ühelgi teisel sedavõrd suurel rahandusasutusel. Goldman Sachs sai suurt kasumit isegi 2007. ja 2008. aastal – kaotus kinnisvaravõlakirjade turul oli küll suur, kuid sellest suurema tulu teenis ettevõte nendesamade võlakirjade nn lühikeseks müümise ehk nende väärtuse langemise peale mängimisega. Suur hulk riigi miljardeist, mis kulus kindlustuskontserni AIG päästmiseks, jõudis lõpuks tolle võlausaldajate, sealhulgas Goldman Sachsi kontole. Tänavu on Goldman Sachsi kaela langenud süüdistused Euroopa riigivõlakirjade kriisi vallandamises. Aastail 1998–2009 aitas investeerimispank Kreeka valitsusel süstemaatiliselt maskeerida oma riigivõla tegelikku taset. Septembris oli aga Goldman Sachs üks neist, kes lõi krediidi mittetasumise vahetustehingute indeksi, mis aitas spekuleerida kõrge riskitasemega euroriigi võlakirjade vastu – nagu Kreeka, Portugal ja Hispaania. See viis aga kõrgele intressimäära, mida Kreeka valitsus peab oma võlakirjadelt maksma, nii et riik sattus pankroti äärele.

Ei ole siis ime, et Goldmani on süüdistatud lisaks veel sajas surmapatus. Mullu suvel põhjustas furoori popkultuuriajakirjas Rolling Stone ilmunud artikkel, milles Goldman Sachsi tituleeriti „ümber inimkonna näo mässitud suureks vampiirkalmaariks” ja toodi lennukas stiilis esile pea iga vandenõuteooria, kust panga nimi on kunagi läbi käinud. Paar kuud varem oli aga ajakirjas The Atlantic ilmunud IMF-i endise peaökonomisti Simon Johnsoni sulest märksa intelligentsem kirjutis, mille läbiv joon oli Rolling Stone’i looga üpris sarnane – üheainsa investeerimispanga avalikkuse kohtu ette rebimise asemel esitas Johnson süüdistuse tervele finantsoligarhiale, nagu ta USA pangandussüsteemi mõjukamaid esindajaid nimetas.

Hiiglaslikud preemiad

Rubin asus pärast rahandusministeeriumist lahkumist tööle hoopis USA tollase suurima panga Citi-groupi juhatusse, kus ta teenis kaheksa aastaga 126 miljonit dollarit. Paulsoni eelkäija John Snow töötab praegu juhatuse esimehena suures erakapitalifirmas Cerberus Capital Management, mille juhtkonda kuulub ka USA kunagine asepresident Dan Quayle. Corzine hakkas pärast valimiskaotust juhtima investeerimisasutust MF Global. Föderaalreservi kauaaegne juhatuse esimees Alan Greenspan nõustab nüüd maailma suurimat võlakirjafondide kontserni Pimco. Rubini kunagine asetäitja ja järeltulija rahandusministeeriumis Lawrence Summers, kes praegu juhib president Obama majandusnõunike koda, teenis kõrget palka riskimaandusfondis D.E.Shaw ja sai eri pankadelt miljoneid dollareid sündmustel peetud kõnede eest. Seda rida võiks jätkata pea lõputult. Ja loomulikult on samamoodi erasektorist avalikku liikunud terve hulk väiksemaid asjapulki, kellest nii mõnigi sai enne pangandusse minemist palju madalamat palka finantsasutuste kontrollimise eest. Johnson süüdistabki USA juhtkonda Wall Streeti vaimse vaatenurga teadlikus või ebateadlikus omandamises. Majandusteaduse keeles kutsutakse sellist probleemi „regulaatorite kognitiivseks vangistuseks”.    

Selles tõenäoliselt iva seisnebki. Goldman Sachs on küll igasugu tempe teinud, kuid neidsamu on teinud teisedki Wall Streeti hiiglased. Ettevõte lihtsalt on kõigist teistest edukam.

Nii teenib Goldman Sachs kasumit ka siis, kui kõigil teistel halvasti läheb. Ja maksab oma töötajatele hiiglaslikke boonuseid. Näiteks ülemöödunud aastal sai 1556 Goldman Sachsi töötajat üle miljoni dollari preemiat. Goldman Sachsi tegevjuht Lloyd Blankfein püstitas 2007. aastal Wall Streeti kõigi aegade rekordi, viies boonusena koju 68,5 miljonit dollarit. Seega on täiesti inimlik, et see tekitab teistes kadedust ja raevu. Goldman Sachsi töötajatel soovitatakse tänaval liikudes mitte näidata välja oma seotust ettevõttega – mitte kanda firmalogoga rõivaid jne. Uudisteagentuuri Bloomberg kolumnist Alice Schroeder – ise endine investeerimispankur – kirjutas mullu detsembris, et Goldman Sachsi juhtivad ja edukamad töötajad hankivat endale massiliselt relvalubasid.

Nii haigutabki Vanity Fairi kaas-autori Bethany Macleani sõnul suur lõhe selle vahel, kuidas näevad ennast Goldman Sachsi inimesed ise (kõige targemad) ja teised (kõige targemad, ahnemad ja ohtlikumad). Investeerimispanga enda avalik suhtlus ei aita samuti populaarsusele kaasa. Goldman Sachsi esindajad väidavad ajakirjandusele, et nende asutus oleks püsima jäänud ka valitsuse toeta – keegi teine ei näi nii arvavat. Blankfein pillas Sunday Timesile antud intervjuus, et tema hinnangul teevad pankurid „jumala tööd” – oma sõnul olla ta nalja teinud.

Pole siis ime, et majandusajakiri Forbes valis Blankfeini mullu aasta kõige häbematumaks tegevjuhiks. Financial Times valis aga teise tee ja andis Blankfeinile hoopis aasta inimese tiitli.

Goldman Sachs

•• Goldman Sachsi asutas 1869. aastal Saksamaalt pärit Marcus Goldman, 1882. aastal liitus ette-võttega tema väimees Samuel Sachs.

•• Esialgu oli tegemist üsnagi väikese ja silmapaistmatu juudi asutusega investeerimispanganduse maastikul, kus kõiki väärtuslikke korporatiivseid kliente kontrollisid kristlastest pankurid (nagu J. P. Morgan).

•• 1929. aasta krahhiga oleks Goldman Sachs peaaegu põhja läinud.

•• 1930. aastal aga sai investeerimispanga etteotsa Sidney Weinberg, kelle esimene töökoht ette-võttes 23 aastat varem oli olnud koristaja oma. Goldman Sachs võttis rohkem suuna investeerimispanganduse poole, kauplemine jäi tollal pigem kõrvaläriks. Näiteks oli ettevõte 1956. aastal Fordi esmaemissiooni juhtiv nõustaja. Investeerimispanga enda aktsiad noteeriti börsil 1999. aastal.

•• Praegu tuleb umbes kaks kolmandikku ettevõtte käibest ja kasumist väärtpaberitega kauplemisest. Lisaks tegeleb Goldman Sachs klassikalise investeerimispanganduse, varahalduse ja väärtpaberiteenuste pakkumisega, kontserni kuulub ka erakapitali haru Goldman Sachs Capital Partners. Kokku on ettevõttes üle 31  000 töötaja.