Nad võiksid vabalt teha seda, mida teevad teised maailma suurnimed. OKO Restoranide üks omanik Martti Siimann toob näite enda lemmikrestoranist Oud Sluis (mida enam ei ole), kus ta pani tähele, et 30 kliendi kohta oli tööl 40 kokka. Peakoka jutu järgi said ainult alla kümne neist palka. Enamik olid tulnud oma kulu ja kirjadega praktikale – et saaks CV-sse kirjutada võimsa nime.

„Meiltki küsitakse sellist varianti palju, aga me ise ei taha võtta [töötajaid] nädala-kahe kaupa. Tahame hoida ühtlast taset ja ei taha luua koolituskeskust,” ütles Siimann. Tema sõnul on nende palgad Eesti üldtaset vaadates siiski keskmised, mitte midagi ulmelist.

Ka OKO Restoranidel on maailmas kaalu. Näiteks läks üks NOA kokk Londonisse. Seal vaadati tema CV-d ja võeti ta silmast silma kohtumata tipprestorani tööle – tänu NOA heale mainele.

Suveajal on OKO Restoranidesse vaja ligi 150 töötajat. Kevadel, kui kõik avavad suveterrasse ja -restorane, on tööjõudu kõvasti puudu ja üleostmisi tuleb palju ette. Siimann selle pärast enam muret ei tunne, sest ta on näinud paljusid juhtumeid, kus lubatud hiigelpalk jääb saamata või ei maksta viimast palka välja. "Kes iga pakkumise peale ära jookseb, seda ei tahagi enda juurde tööle," tunnistab ta.

Mis toimub Eesti tipprestoranide äris ning kuidas see ära tasub, saab lugeda pikemalt siit.