Kolm muutust taaskasutuses
Seoses inimkonna kasvuga ning ressurside piiratusega, pole jätkusuutlikumale käitumismudelile pikemas perspektiivis alternatiivi. Kirjutades allpool taaskasutusest, on selge, et jätkusuutlik mudel hõlmab mõtteviisi muutust, mille osadeks on näiteks uute materjalide ja alternatiivsete energiaallikate kasutussevõtt, vähem energiat tarbivad tooted, ühekordsete toodete asendamine korduvkasutavatega ja põllumajanduses liigse keemia vähendamine. Allpool tooks esile ühe globaalse trendi ning kaks Eestit puudutavat olulist teemavaldkonda taaskasutusega seoses mis on märgilised 2018. aastal, kirjutas MTÜ Eesti Elektroonikaromu ja MTÜ Topsiringi juht Aivo Kangus.
Globaalses mõttes on Eesti hõreasustatud, suhteliselt puhta õhu ja piisava magevee varudega riik. Jäätmete taaskasutamine on võrreldes muude tootmistega võrdlemisi madala lisandväärtusega majandustegevus ühe käideldava tonni kohta. Mõelge korraks kui palju maksavad arvutis või sõiduautos sisalduvad materjalid toorainena ja palju lõpptootena. Järelikult on mõistetav, et käitlustoiming tehakse jäätmete tekkekohale optimaalses läheduses.
Nii Eestis, kui laiemalt on igapäevastest jäätmetest kõige komplitseeritum ja raskemini materjalina käideldav jäätmeliigiks erinevad plastid. Hiina on ajalooliselt arenenud riikide jäätmete suurim käitluspartner, kus võrreldes näiteks Eestiga ei ole piisavalt puhast vett ja õhukvaliteet jätab soovida. See on oluline tegevuste planeerimise eeldus. Erinevalt paljudest riikidest on Hiinal riigil jäätmete väärindamise osas pikaajaline visioon. Vähendades taaskasutamiseks imporditavate jäätme alumisi kategooriaid, liikuda järjest puhtamate ning kõrgema kvaliteediga jäätmete käitlusele. See võimaldab teha kõrgema lisandväärtusega tooteid ning vähendada ümbertöötlus protsessis tekkivat saastet. Seda poliitikat kutsutakse national swordiks ehk rahvuslikuks mõõgaks. Kuigi see poliitika on aastatepikkune, oli paljudele mugavam pressitud jäätmed tehniliselt keeruka probleemina laevaga ekspordiks saata. 2017. aasta septembrist jõustunud madalama kvaliteediga jäätmete sisseveo keelustamine on nii USA kui Euroopa riikide jäätmekäitlejaid siseriiklikult sorteeritud jäätmetele rakendust leidma. Eelkõige on tegemist madalakvaliteediliste plastpakendijäätmetega, puhtad kilejäätmed on alati rohkem maksnud kui näiteks vanametall. Suurte riikide puhul on 2018. aastal vähemasti väheväärtuslike plastjäätmete ekspordi osas tegemist paradigma muutuse aastaga, need kes räägivad põlevate silmadega ekspordist, seisavad tegelikult eituse viimases faasis vastu tupikseina. Kokkuvõtlikult on järjest raskem "eksportida vastust" vaid materjalide taaskasutamine muutub globaalses mõistes lokaalsemaks.
Sarnaselt Eestiga toimib enamuse jäätmete taaskasutusse suunamise motiveerimine rahalise sunnimeetme abil tootjale. Ehk kui ettevõte ei panusta enda tegevuse tulemusel ja tarbijate käes olevate jäätmete taaskasutamisse suunamisse, siis rahaline kulu on mitmekordne võrreldes taaskasutamisega. Tootjateks on näiteks kaupa pakendavad ja müüvad ettevõtted, rehvide ja elektroonika maaletoojad. Aasta lõpus tulnud riigikohtu lahendite taustal on ilmne, et praegu tootjatelt vastutuse üle võtnud organisatsioonid tegeliku vastust ei kanna. Seda õiguslikult kehvasti koostatud kehtiva jäätmeseaduse sõnastuse tõttu. Teiseks ei oma organisatsioonid ega nende jäätmekäitlejatest partnerid piisavaid rahalisi vahendeid, et probleemide korral jäätmete taaskasutamisega seotud tegevusi finantseerida. Probleemide all pean silmas taaskasutamiseks saadud vahendite kulutamist, ilma, et liigiti kogutud jäätmed saaks taaskasutatud.
Rehvide ning elektroonika osas toob 2017. aastal menetletuses olev jäätmeseadus riigile piisavad rahalised garantiid tootjatelt või neid esindavatelt organisatsioonidelt. Vähemasti probleemtoodete osas tekkib mingi vastus taaskasutuse kui eesmärgi täitmise osas. 2017 kandis riik 300 000 eurot Raadile kuhjunud rehvide käitluskulusid tootjate/rehvide maaletoojate asemel. Minimaalselt 10 korda suurem kulu tuleb arvestada, et käidelda kogu minevikus tekkinud rehvitaak mida, menetluses olev jäätmeseaduse muudatused ei puuduta. Need miljonid on meie kõigi raha.
Et mitte lõpetada kurbades toonides, tahaks südamelähedase teemana esile tuua mõtteviisi muutust ja vastuse võtmist just kohalike omavalitsuste poolelt. On mõistetav et mitmed organisatsioonid, festivalid ja toitlustkohad on üles näidanud lugupidamist enda klientide suhtes, mitte pakkudes neile jooke ühekordsetest ja pehmetest topsidest. Topsiringi idee algatajana on mul hea meel Vastse-Kuutse vallavalitsuse ja Tallinna algatuste üle. Esimene neist korraldas suvised vallapäevad Topsiringiga koostöös oluliste jäätmetekketa. Tallinn astus suure sammu arenenud Euroopa riikides levinud väärtushinnangute suunas, suunates 2018. aastast avalikel üritustel Tallinna territooriumil tegutsevaid toitlustajaid rakendama korduvkasutatavaid topse. Sisuliselt on Tallinn muutuste eestvedaja, olukorras kus Eesti riik peab 2020. aastaks saavutama oluliselt suuremad materjalide taaskasutamise kohustused. Ka pakendimaterjalide taaskasutamise sihtarvude tõstmine Eesti EL eesistumise üks saavutusi. Olgu võrdluseks toodud et Prantsusmaal tervikuna kaovad 2020. ühekordsed nõud käibelt.
Selline administratiivne surve taaskasutamisele/keskkonnahoiule võib tunduda ebaproportsionaalne ja ettevõtlusvabadust piirav, kuid see pole nii. Toon ühe teise näite. Euroopa Liit on keelustanud võimsate hõõglampide müügi, luues sellega võimaluse kordades säästlike LED lampide laialdasemaks levikuks. On tehtud arvutusi, et selle muudatuse tulemusel hoitakse kokku energiakogus millest piisab 11 miljoni keskmise majapidamise elektrivajaduse katmiseks. Taaskasutamine ning jäätmete käitlus laiemalt on majanduspoliitiliste otsuste objektiks, mis nõuab läbimõeldud otsuseid.
