Kommentaar: Konduktor-Koristaja Vabariik?
Ja kuidas mitte häirida loomulikku konkurentsi? Luues kunstlikult valesid töökohti teeme karuteene majanduse kriisist väljaupitamisele.
Võtame kas või linnavõimu loodud sotsiaalsed töökohad Tallinna ühistranspordis – koristajad ja reisisaatjad. Koristajakohad on õigesti planeeritud: töötud saavad tööd ja linnarahvas puhtama ühissõiduki.
Teine lugu oli „reisisaatjate” ehk konduktoritega.
Esiteks nõuab selline koht kõva närvi ja suhtlusoskust, jäädes seega kahe töötute segmendi vahele – koristajale keerukas, õpetlasele vähepakkuv. Teiseks, luues infoühiskonda ei ole sobilik minna tagasi käsiajami manu, ja kolmandaks: mida teha kontrolöridega?
Tegu pole kunstinäitusega
Maailmas rännates olen näinud mitmesuguseid piletimüügi ja -kontrolli süsteeme, sealjuures on jäänud mulje, et kui ühissõidukis on piletimüüja, siis on ta ühtlasi ka kontrollija. Aga ma pole kuskil kohanud sellist meetodit nagu Tallinnas, kus rünnakrühm võtab sõiduki rajalt maha. See on töökorralduslik küsimus, kuid luua töökohti juba toimivate süsteemide peale või nende arvel ei ole mõistlik. Elu jätkub ka pärast kriisi ja just praegu laotakse sellele vundamenti.
Kui me laome majandusarengu vundamendi vaid konduktoritest-koristajatest, siis saamegi Eesti Konduktor-Koristaja Vabariigi ja oleme kogu ülejäänud maailma töökohtade paisupaak. Kui me praegu pakume insenerile koristajakohta, siis mõne aasta pärast oleme selle ressursi pöördumatult kaotanud. Kui võimaldada nendelsamadel inimestel kas või reisisaatjapalga eest analüüsida, kuidas ja kuhu luua töökohti, oleks kasu hoomatav ja säiliks ka mõtteerksus.
Töökohtade loomisest ei tohi teha perfomance’it , see ei ole kunstinäitus – see on paljude jaoks eksistentsiaalne küsimus. Seega vaid arukalt loodud töökohad aitavad meid uue tõusu algusesse.
