Loodetavasti on see pikemaajalise positiivse trendi algus, kuid kindel selles praegu veel muidugi olla ei saa.

Mida teha, et olukord edaspidigi paraneks? Et tugevaid Eesti eksportijaid oleks rohkem? Annavad ju praegu kahjuks u 50% kogu Eesti ekspordi mahust vaid 50 ettevõtet. Vastuseid nendele küsimustele on kindlasti rohkem kui üks või kümme, kuid ühtegi kiiresti mõjuvat rohtu samal ajal pole.

Nagu on paljude tegevustega, nii on ka olukorra paremaks muutmise puhul kõige keerulisem esimene samm. Ehk siis ettevõtja jaoks põhimõtteline otsus alustada eksporti ja edasine sihtide seadmine sellest lähtudes. Paljud väikeste ettevõtete juhid pöörduvad pärast selle põhimõttelise otsuse tegemist kohe EAS-i ja soovivad oma plaanidele võimalikult suurt rahalist toetust.

Sihtturgu tuleb tunda

Tihti on meie esmane soovitus ettevõtjale uurida täpsemalt konkreetse eksportturu eripära, ennast veel koolitada, kasutada EAS-i andmebaase või võtta ühendust EAS-i välisesindajatega. Meil on praegu välisesindused kümnes riigis ja kõikidel välisesindajatel on konkreetses asukohariigis oma kontaktide võrk. Mõned ettevõtjad on nõu üle väga rõõmsad ja asuvad innukalt oma plaane täiustama. Mõned aga solvuvad, et me ei soovi nende suurepärast äriideed kohe rahaliselt toetada.

Mis edasi juhtub? Nõuandeid kuulda võtnud ettevõtjad lähevad koju, täiendavad ja täpsustavad oma plaane ning tulevad paari kuu või poole aasta pärast juba toetusraha taotlema. Üldjuhul nad seda siis ka saavad. Pettunud ettevõtjad esitavad kohe rahataotluse, sageli mõne konsultatsioonifirma abiga. Kogemuse põhjal võib öelda, et need taotlused on sisult pigem nõrgad ja mõnigi neist saab äraütleva rahastamisotsuse.

Seega soovitan ekspordi alustajatele: kui soovite oma tegevusele riigi tuge, tulge küsige kõgepealt nõu.