Toimetaja Eha Laanepere
Aktuaalses Kaameras ähvardati, et Mustamäe haigla tõmbab plaanilist ravi kolmandiku võrra koomale. Televaatajat kui võimalikku patsienti haarab seesugust teadet kuuldes õud, sest tema ju ei tea, et uudis on vaid osake haigekassade-haiglate igapäevasest Vestmann-Piibelehe rinnapistmisest.
Sotsiaalraha omanikust haigekassa ei ole mingi koletis, kes raha välja anda ei raatsi. Haigekassal lasub hoopis vastutus, et ettevõtja makstud 13 protsenti iga töötegija palgast võimalikult otstarbekamalt kasutada.
Haigla huvi on aga samast kaukast võimalikult palju enda kätte saada ning saadu eest teenindada patsiente üha paremini, kasvõi sulaselge luksuseni välja ühelt poolt ja kasvõi vaid platseeboefektil põhineva imeravini teiselt poolt. Kõik maksab ja rahakotihoidjast haigekassa asi on terad sõkaldest eraldada ehk teisisõnu põhjendatud nõudmised täita, alusetuid aga mitte. Huvid on pealtnäha vastandlikud, kuid samal teemal vaidleb kogu arenenud maailm. Sest vaidlusest sündiv tõde on kasulik eelkõige maksumaksjast patsiendile enesele. Lõppkokkuvõttes ei taha Vestmann ega Piibeleht, et patsient kannataks.
Nii tuleb ka nimetatud teadet uudistesaates võtta kui haigla oma huvide kaitseks korraldatud pisukest ühiskondlikku shokiteraapiat, vürtsiks loo juurde sõna võtmas probleemist mitte midagi mõikav haigla patsient.
Tänapäeva haigla ei saa enam hakkama hea majandustundjata, kes on ühtlasi kursis meditsiiniga. Iga-aastane haigekassa lepingute sõlmimise protsess paneb proovile lepingu mõlemad pooled. Piiratud rahahulk sunnib üht esitama üha veenvamaid argumente oma vajaduste põhjendamiseks, teist aga leiutama uusi võimalusi, et viia miinimumini raha ebaotstarbekas kasutamine.
Mõni haigla aga loodab selles võitluses endale eelispositsiooni. "üritatakse elus hoida kõiki haiglaid, mida nagunii ei jõua. Tuleb teha poliitiline otsus," raiub Eesti ühe tipphaigla esindaja kui rauda. "Sotsiaalministeerium ja Riigikogu sotsiaalkomisjon peavad jõudma otsusele, missuguseid haiglaid on vaja ning neid toetama," ütleb ta.
Haigla esindaja jätab targu märkimata, missugused haiglad riikliku hoole alt välja peaksid jääma, sest kes ikka tahab kolleegide viha alla sattuda. Haiglajuht konstateerib, et optimaalse töö tegemiseks pole raha ja kõik. Täpselt niisamuti, nagu teeks samas olukorras seda näiteks tema sakslasest ametikaaslane.
Keskhaigekassa direktor Toivo Leemets ütleb, et haiglad peavad olema seaduse ees võrdsed, seda nõuab kasvõi konkurentsiseadus. Tartu Lastehaigla ei ole riigihaigla, ka Tallinna keskhaigla mitte, loetleb ta. Need kaks tipphaiglat peaksid ilmselt riigi eelistoetusest suu puhtaks pühkima.
Kui-karjun-siis-antakse-poliitikaga haiglale raha nõutamine võib vahel isegi kasu tuua. Samas võib vagusam asjaajamine, näiteks oma kapsaaia ülevaatamine, veelgi paremaid tulemusi tuua. Haigla ökonoomsuse suurendamine on rutiinne töö, kuid päris hea võimalus raha säästa. Raha hoiab kokku, kui haigeid ei ole haiglas kauem kui haigus nõuab, kui kallis voodis ei peeta pikaravihaiget, kui nurgas ei vedele kasutamata meditsiinitehnika jne.
Kui nüüd loo alguse juurde tagasi tulla, siis ei maksa potentsiaalsel patsiendil siiski heituda. Plaaanilise ravi järjekorrad on normaalne nähtus ka kõige eeskujulikumas sotsiaalriigis. Esmaabi traumade ja krooniliste haiguste korral saab igal juhul kohe, kui vajadus tekib. Kas konkreetne haigus vajab kiiret abi või kannatab edasilükkamist, otsustab arst. Ravita jäämise oht ei ähvarda mitte kedagi.
