Kreeka kriisi unustatud juured ehk kes on süüdi?

Johns Hopkinsi ülikooli professor Matthias Matthijs kirjutab The Washington Post’is Kreeka kriisi varjatud tagamaadest, mida mitmed riigid ja poliitikud hea meelega unustada tahaksid.

Kreeklane, itaallane, hispaanlane ja iirlane lähevad baari. Parasjagu on happy hour ning kaks baarmeni, prantslane ja sakslane serveerivad poole hinnaga jooke. Kuigi neli külalist joovad ilmselgelt liiga palju, valavad baarmenid järjest juurde. Kui silmini täis kliendid lõpuks kodu poole tuikuma hakkavad, satuvad nad tee peal igasugustesse sekeldustesse – kaklused, hunnikusse sõidetud autod ja mõned lõhutud aknad.

Kes on süüdi?

Ilmselgelt poleks kreeklane pidanud nii palju jooma. Aga ka sakslane ja prantslane poleks tohtinud talle nii palju valada, kui oli juba näha, kreeklane on puha purjus. Eriti kui prantslane ja sakslane hoolinuks oma naabritest ja nende akendest.

Paraku pole tegemist anekdoodiga. Pärast pikaks veninud joomingut on Kreeka nüüd takerdunud finantskriisi ja veab ühtlasi kogu Euroopa majandust rentslisse. Kreeka jättis maksmata võla IMFile ja sulges pankade uksed, et raha ei saaks riigist minema jalutada. Pühapäeval peaks toimuma referendum selle üle, kas riik peaks täitma Euroopa nõudmisi – otsus, millest võib sõltuda, kas Kreeka jääb eurotsooni või mitte.

Osad kriisi põhjused on selged kui allikavesi kõigi jaoks. Kreekal on terve rida probleeme majandusega: avalik sektor on liiga suur ja korruptsioonits läbi imbunud, ning paljud analüütikud ütlevad, et riik on Euroopa eest oma võlgade tegeliku suuruse varjamiseks suhtunud raamatupidamisse väga loominguliselt.

Mitmed probleemid tulenevad ka eurotsooni olemusest endast – kõikidel riikidel on sama valuuta, kuigi maksu- ja kulutamispoliitikad on erinevad. See tähendab, et kuigi Kreeka tööjõud pole konkurentsivõimeline Saksamaa omaga, ei saa Kreeka eesmärgiga müüa oma toodangut piiri taha odavamalt ja elavdada eksporti valuuta kurssi langetada.

Sama loogika kehtib ka inflatsiooni kohta – Kreeka võiks võita kõrgemast inflatsioonitasemest, mis teeks võla tänaste hindade juures odavamaks. Paraku on Saksamaa olnud läbi ajaloo see riik, kus muututakse kohe närviliseks, kui teemaks on inflatsiooni stimuleerimine.

Kreeka kriisil on aga veel mõned põhjused, millest nii palju ei teata.

Kui Kreeka 2002. aastal euro kasutusele võttis, anti riigile võimalus võtta väga odavaid laene, ja Kreeka laenaski – selgelt liiga palju. John Hopkinsi ülikooli professor ja raamatu “The Future of the Euro" toimetaja Matthias Matthijs nendib, et kuna Kreeka oli tõusuteel, siis mitte keegi selle pärast muret ei tundnud. Matthijselt pärineb ka baari-metafoor loo alguses.

Aastatel 1998 – 2007 oli Kreeka aastane majanduskasv inimese kohta 3,8% - see oli Euroopas paremuselt teine tulemus. Kuid selle edu varjus oli peidus ka üks nõrkus. Kreeka ja teiste riikide nagu Iirimaa ja Hispaania õitsvad majandused põhjustasid hinnatõusu ning teised riigid tõstsid heldelt töötajate palku, mis muutis ekspordi omakorda kallimaks. See kahandas riikide konkurentsivõimet, aga kuna kõik kasvas nii kenasti ja kiiresti, polnud sellest lugu.
Siis saabus kriis. Majanduskasv aeglustus, riikide madal konkurentsivõime ja jätkusuutmatu võlakoormus muutusid üleöö silmatorkavalt ilmseteks.

„Nagu siis, kui suur laine mererannas taandub ja sa näed, kes on alasti ujuma läinud,“ ütleb Matthijs.

Tema sõnul on Kreeka kriisi taga veel üks lugu, millest teatakse veelgi vähem ja millel on olnud veelgi suurem mõju. Nimelt põhjus, miks baarmenid purjus klienti edasi jootsid.

90-ndate aastate keskel tegid turud hiiglasliku panuse sellele, et ühel ilusal päeval saab euro ühisvaluutana reaalsuseks. Täpsemalt olid need investorid, peaasjalikult Põhja-Euroopast, kes panustasid sellele, et intressimäärad Põhja- ja Lõuna-Euroopas ühtlustuvad. Tol ajal olid intressid Lõuna-Euroopas tunduvalt kõrgemad, kuna näiteks Kreekasse investeerimist peeti riskantsemaks kui sellistesse riikidesse nagu Saksamaa.

Eurotsooni ootusärevuses investorid panid hunniku raha Lõuna-Euroopa odavatesse, kõrge tootlusega võlakirjadesse. See viis võlakirjade tootluse alla ning lisas kütet laenamisele ja majandusele.

Lõppkokkuvõttes oli investoritel õigus – Kreeka 10-aastaste võlakirjade intressimäär kukkus 2002. aastaks 20 protsendilt kolmele.

„Nad tegid ilusat raha, panustades kõrgete intresside vastu. See toitis enne euro tulekut buumi, kuni nende riikide majandused üle kuumenesid,“ märkis Matthijs.

Ja mõistagi - kui see ühel hetkel juhtus, sai nende konkurentsivõime kõvasti kannatada.