KRISTER PARIS: Kariibi eksootika: asfaldijärvest eestlaste ning netikasiinoni
“Money makes the world go round, go round,” kõlas üks populaarsematest hittidest selle aasta karnevalil kaugel Trinidadi saarel Kariibi mere lõunaotsas. Maailma aina kiiremat pöörlemist ümber globaliseerumise rahamasina iseloomustab tõik, et Trinidadi ja Tobago riigikesel, mille asukohagi leidmine paljudel kulmu kortsu võtab, aitavad majanduskasvu sisse puhuda ka eestlased.
Kahest saarest suuremal, Trinidadil avas peakorteri internetikasiino Playtech, mis laotub läbi netivõrkude maailmas otsekui hiiglaslik meritäht: Iisraeli firma, mille tarkvara valmib valdavalt Tartus ja Tallinnas, maksud laekuvad Küprosele ning serverid asuvad Antigual. Trinidadi ja Tobago pealinnas Port-of-Spainis löövad netikasiinonduse arengus kaasa kaks eestlast – Jaak ning Katrin Parik.
Musta kulla ihalus
Mõistagi pole Playtech Trinidadi suurimaid tööandjaid, kuid viitab arusaamisele, milleni on hakatud jõudma alles hiljuti.
Varasemat majandusjõudusid eiranud suhtumist iseloomustab kõige paremini ehk riigi mitmekordne peaminister Eric Williams, kes kord kuulutas: “Parema meelega omaksin musta naftat kui valgeid turiste.”
Naftat (ning maagaasi) ta saigi. Kuid vähem, kui esialgu loodeti. Kui seitsmekümnendatel tabas riigi majandust kümne aastaga ligi 80% kergitanud majandusbuum, siis naftahindade langus tõi mõistuse jälle pähe: maapõuevarad saavad olla vaid majanduse katalüsaatoriks, mitte kütuseks. Mitmeaastasest langusest ülesaamiseks andsid riiki abistanud IMF ja Maailmapank karmi korralduse majanduselu mitmekesistada.
Ega ümberprofileerimine praeguste kõrgete naftahindade juures kergelt lähe. Väga mugav on sõna otseses mõttes lebada palmi all ning lasta jänkidest autosõitjatel see lõbu kinni maksta. Head niigi palju, et raha jagub ka edasisteks naftauuringuteks.
Trinidadi asfalt
Kuid Trinidadilt võib leida ka märksa huvitavamat toormaterjali. Kui mõnel taevakehal voolavad väävli- või metaanijõed, siis Trinidad võib uhkeldada maailma suurima asfaldijärvega (üldse on neid maailmas vaid kolm). Kustunud vulkaani kraatris laiuva järve pind kannab nii inimesi kui kergemaid aparaate. Ei tasu lasta end siiski näilisest turvalisusest uinutada: 48 tundi ja järv neelab endasse kõik, mis paigal seisab.
Trinidadi asfaldi abil sillutatakse näiteks olümpiamängude eel tänavad Pekingis ning sadu kilomeetreid teid Keenias. Toorme kasutamisel omandatud tehnika lubab trinidadilastel pidada end maailma ühtedeks parimateks asfaldiekspertideks. Seejuures tundub järv olevat põhjatu – ükskõik kui palju sealt ei ammuta, voolab põhjast värsket bituumenit juurde.
Hea, et loodusrikkused pärast kaheksakümnendate lõpu majanduskriisi enam pead pööritama ei pane. Vähemalt sõnades on jõutud arusaamisele, et tuleb vältida “loodusressursside needust”, mis iseloomustab naftast ainult õnnetust leidnud riike, nagu Nigeeria. Oma osa mängib ka demokraatlik riigikord ning madal korruptsioon, mis on Transparency Internationali andmetel väiksem kui näiteks Lätis ja Slovakkias.
Turiste ahtalt
Täna nimetab Trinidad ja Tobago end kõige mitmekesisema majandusega Kariibi mere piirkonnaks. Kuigi jah, musta naftat jagub endiselt ning valgeid turiste jõuab kohale seni veel kaunis ahtalt. Mis teebki end Kariibi viimaseks puutumatuks pärliks nimetava riigi külastamise iseäranis meeliülendavaks. Muide, ega see rahvaarvu poolest umbes Eesti suurune riik nii eksootiline paik polegi: 17. sajandil kuulus Tobago saar praeguse Läti territooriumil asunud Kuramaa hertsogiriigile.
