Õhtuses pimeduses hakkab teispool Narva jõge pärast piirikontrolli esimese heleda punktina paistma valget karva poekene ? mis troonib uhkes üksilduses jõeäärsel tühermaal. Just see sama poeke saadab emakeselt Venemaalt minema külalise, kel tahtmine veel viimasel hetkel idapoolse tavaariga tagavarasid täiendada.
Kõrgemal künka otsas kutsub siniste tulede välkudes oma õnne proovile panema kasiino. Kohe kõrval ootab väsinuid hotell. Ettevõtlikud inimesed kujundavad Ivangorodi tõeliseks piirilinnaks, mis pakub teenust nagu rajajoontele kerkinud asundused mujalgi maailmas.
Mudane ülejäänu
Olgu, kui aus olla, ega temas nüüd midagi erilist küll ei ole. Veel pole. Kuid Venemaa ei jagune enam nii drastiliselt glamuurseks ning ülikalliks Moskvaks, selle tuludest vaid murdosa saavaks Piiteriks ning mudaseks millekski ülejäänuks, kus teed-majad saanud silma järgi hinnates viimati remonti Leonid IljitsŠi päevil. Uusi kauplusi ja ettevõtteid kerkib ka kõige provintslikumates kolgastes. Küll tasapisi, aga siiski silmanähtavalt ärkab kogu Venemaa.
Ja see pole enam üheksakümnendate alguse ärikate maailm. Need, kes uutes poekestes kulutavad, pole mitte bemaritega laiutavad kantpead, vaid tõusev keskklass. Üha järjekindlamalt on märgata majanduselus riigi korrastavat kätt. Väikeettevõtete tasandil vähemalt heas mõttes.
Paar pildikest: Ivangorodis käib enne busside väljumist neist läbi kontrolör. Kõigil peavad olema piletid (ja üldsegi mitte väga odavad). Ei mingit pelgalt dotatsioonidel ratsutamist. Piiteris maksab trammipilet juba kümme rubla (viis krooni). Viimati, kui mäletan, oli hind ruublit neli. ?Käige tihedamini!? muigab kuldhammaste välkudes konduktor. Moskva ääreni täidetud plaadiputkadest leiab vaid hologrammiga varustatud õigeid ? ent soodsaid CD-sid.
Hea küll, hinnanguliselt on varimajanduse osakaal Vene majanduses ikkagi 20?50%, kuid 13%-se maksumäära juures ei tundu riigile kuuluva osa äraandmine ärimeestele enam üksnes kuritegelikult juhmi ideena.
Kremli idioodid
Kui 1998. aastal tabas Venemaad finantskrahh ning kogu normaalne elukorraldus kokku kukkus, tundus meediakäsitlus otsekui sektantide maailmalõpu ettekuulutusena. ?Venemaa ei tõuse mitte kunagi. Venemaal pole normaalne majandus lihtsalt orgaaniliselt võimalik,? on üldpilt toona oianud meediast. Muidugi, arvestades rahasüsteemi kokkuvarisemisega kaasnenud sŠokki, võib seda täiesti mõista. Uskus ju siis majandusanalüütikute enamus, et naftahind jääb ennustatavaks tulevikuks kuskile kümne dollari kanti barreli eest.
Nüüd, kus Vene majandus viis korda kõrgemate barrelihindade toel edasi sööstab, tundub toonaseid musti ettekuulutajaid valdavat nõutus. Ei kõlba kuidagi öelda, et hästi läheb. See lihtsalt peab olema ajutine. Vaadake või lagunevat infrastruktuuri, ütlevad nad, rääkimata alarmeerivalt kahanevast rahvastikust (nüüd on hakanud sündide arv siiski tõusma). Levinud mantra kordab: kõik see on võimalik vaid tänu naftale. Vaat, kui hind langeb, siis...
Miskipärast ei usu ma, et Kremlis istuvad idioodid, kes seda kõike ei mõista. Venemaa teeb kõik selleks, et mitte naftast lõpmatuseni sõltuma jääda. Ja kommunismiga ? riigi kulul elamisega ? tehakse kindlalt lõpparve. Isegi pensionärid pannakse oma tarbimist kinni maksma. Protestigu pealegi.
Võib-olla tunduvad reformid aeglased. Kuid šokiteraapiat on see rahvas pidanud taluma koomaseisundini välja.
Äkki saab ka valutumalt.
Võib-olla pimestas mind seda kirjutades kullakarva kirikukuplite sära, raputas tohutu ehitusbuumi nähtamatu energia või uinutasid päikeseliselt vaiksed Moskva pereulokid. Võib-olla on õigus neil, kelle meelest näib Vene majandus alati tugevama või nõrgemana kui on tegelikult.
Võib-olla. Kuid mina pole nende seas, kes tunnevad vaikset rõõmu vaid aegadest, mil ajutine nõrkushetk on Venemaa põlvili surunud ning sundinud kuuletuma teiste volile. Mina usun tugevasse Venemaasse.
