Kristiine Keskuse firma näppas 72 hektarit maad
“Siin oli minu isatalu karjamaa,” näitab Ülo Lutter Muuga sadama lähedal asuva liivavälja suunas. Tema on õigusjärgsetest omanikest praegu ainus, kes oma õiguste jaluleseadmiseks kohtuuksi kulutab.
Peale Lutteri soovivad veel kahe talumaa pärijad maad tagasi saada. Teised on loobunud ja pealesurutud kompensatsiooniga nõustunud. Kompensatsiooniks pakkus Maardu linnavalitsus maaomanikele EVP-sid, mille väärtus olnuks 20 korda väik-sem maa tegelikust väärtusest.
OLEMATU PUMBAJAAM. 9. septembril 1999 otsustas Maardu linnavalitsus määrata Eesti Fosforiidi omanduses oleva ehitise pulbipumbajaam nr 2 teenindamiseks vajalikuks maaks 78,2 ha teenindusmaad. See on üks kummalisemaid otsuseid Maardu linnavalitsuse paljude teiste kummaliste otsuste jadas.
##Niinimetatud pumbajaam pumpas omal ajal Maardu fosforiiditehasest liiva jäätmeväljale ja sealt vett tagasi. Tootmine lõppes juba 1991. aastal ja sellest ajast pole rajatisel enam mingit funktsiooni. Pumbajaamast on tänaseks järel vaid varemed. Torude, mille kaudu liiv liikus, asukohta ei suuda enam keegi leida. Osa torusid olid vineerist ja mõeldudki selleks, et aja jooksul liiva all kõduneda. Pealegi ei olnud pumbajaam varana arvel aktis, millega Kristiine Keskus Eesti Fosforiidi varad pärast ostmist üle võttis.
Seadusega on aga selgelt öeldud: “Lagunenud ja kasutusest väljalangenud, ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustavale ehitisele teenindamiseks vajalikku maad ei määrata.”
Kristiine Keskus müüs aga magusa maatüki pärast Eesti Fosforiidi erastamist edasi oma grupi kinnisvaraga tegelevale tundmatule ettevõttele.
Omal ajal planeeriti just sellele maatükile BMW tehast, kui suurkontsern omale laiendamiseks sobivat paika otsis.
ERASTAMISE KEERDKÄIGUD. Õigusjärgsete maaomanike jaoks võtsid asjad halva suuna 1999. aastal.
Enne seda oli 1997. aastal Eesti Fosforiidi enamusaktsiad (80%) ostnud enampakkumisel Kristiine Keskus alghinnaga 12 miljonit krooni. Selleks ajaks oli Eesti Fosforiit lõpetanud ammu fosforiidi tootmise ja selle neli tütarfirmat tegelesid peamiselt kaubandusega.
Kogu ostuprojekti ideed saabki seletada magusa maatüki omandamisega.
1999. aastal lahkus ametist Harju maavanem Mait Kornet, kes asus pärast seda juhtima Eesti Fosforiiti. Kohe läks maa erastamisega Eesti Fosforiidil kiireks.
Aastaid veninud erastamis-vaidlus lahendati korraga mõne kuu jooksul. 16. juunil 1999 otsustas Maardu linnavalitsus jätta maatükid õigusjärgsete omanike järglastele tagastamata.
Ühte 10,8 hektari suurust maatükki tagasi taotlev Tõnu Tänav rääkis, kuidas tagastamata jätmise otsus temani jõudis.
“Maardu linnavalitsuse 16. juuni otsus 1999. aastast pandi posti 24. juulil ja jõudis minuni 26. juulil, seega üle kuu hiljem,” rääkis Tänav. Tõestuseks näitab ta vastavate kuupäevade templitega kirja.
Ülo Lutterile saadeti kiri otsusega välja samuti 24. juulil.
Kogu kirja hilinemisega saatmise nipp seisneb aga selles, et seaduse järgi esitatakse kaebus halduskohtule ühe kuu jooksul alates päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste või vabaduste rikkumisest.
Toomas Kümmel
