Kui õiglane on “õiglane kaubandus”?
Hollandist alguse saanud algatusega Fairtrade püütakse tagada, et arengumaades tegutsevatele tootjatele tasutaks nende kauba eest õiglaselt. Selleks makstakse näiteks kohvikasvatajatele miinimumhinda 1,26 dollarit naelalt. Kui aga turuhind peaks kerkima sellest kõrgemale, saavad farmerid sellele lisaks 0,05 dollarit. Lisaraha on mõeldud kohvikasvatajate sotsiaalsete kulutuste katteks, näiteks oma inimestele hariduse või tervishoiu pakkumiseks – summade jagamise otsustavad ühistud ise.
“Õiglane hind, õiglane kasum, õiglane osa,” loetleb Fairtrade’i põhimõtteid algatusele aluse pannud Max Havelaar Foundationi juhatuse liige Ilona Hofstra. “Oluline ei ole ainult toode, vaid ka inimesed toote taga,” lisab puuviljatarnija Agrofair tegevjuht Jeroen Kroezen.
Mõne meelest kõlab see kõik liiga ilusalt, et olla tõsi. Kahtlejad kuuluvad enamasti majandusteadlaste kilda, kellest suure osa ihukarvad ajab püsti igasugune väline vabakaubandusse sekkumine.
Näiteks Kariibi meres asuv St. Lucia saar, mille banaanikasvatus näis veel möödunud kümnendi keskel olevat kadumisele määratud, müüb nüüd 75% oma toodangust Briti kaubamajaketile Sainsbury’s, kes müüb vaid “õiglasi” banaane. Sama teed läheb ka 80% naabruses asuva Dominica saare banaanitoodangust.
Nii mõnigi vabaturu apostel näeb selles vaid halba. Nende hinnangul hoitakse säärasel moel turult tulevaid hinnasignaale moonutades elus ebaefektiivset tootmist, mille asemel farmerid võiksid tegeleda millegagi, mis lööks läbi ka vabalt konkureerides. Financial Timesi kolumnist Michael Skapinker ei näe asja siiski selles valguses. “Fairtrade on kaubamärk nagu teisedki,” leiab ta. “Kus on siin kahju, kui see tarbijatele meeldib?”
Poolt ja vastu
Teine Financial Timesi kolumnist, Tim Harford aga arvab, et näiteks kohviturul ei lahenda Fairtrade peamist probleemi – ületootmist –, vaid võib seda koguni süvendada. Vastu võib väita, et ilma Fairtrade’ita ei oleks suurel osal arengumaade farmeritel võimalust midagi muud kasvatama hakata – mida Fairtrade igati soosib. Vaid turu hinnasignaale jälgides võiks ju optimaalne lahendus olla müüa oma lapsed orjaks ja sukelduda ise narkokaubandusse.
“Fairtrade’iga seotud inimesed usuvad vabasse turgu,” kinnitab Soome ajakirjanduskuulsus Erkki Toivanen, kes tegutseb põhjanaabrite juures Fairtrade’i hea tahte saadikuna. Tema sõnul pürib organisatsioon kõrvaldama tõkkeid vabaturu toimimiselt – nagu tasandama asjaolu, et kõigil turuosalistel ei ole võrdset infot.
Tansaania Kagera kooperatiivide liidu (KCU) ekspordijuht John Kangaile aga kinnitab, et Fairtrade aitab kõrvaldada turuhälbeid.
Heidetakse ka ette, et jaemüüja paneb suure osa rahast oma taskusse. Harfordi arvutuste järgi jõuab näiteks kohvikutes müüdava Fairtrade’i kohvi hinnalisast tootjani vaid kümnendik.
“Inimesed vaatavad, et Fairtrade’i kohvi hind on kõrge,” ütleb Kanjagaile. “Vaatama peaks aga ka kvaliteeti.” Ta toob näiteks, et KCU liikmete kasvatataval Arabica kohvil eristatakse 90 kvaliteediklassi ning Fairtrade’i otstarbeks läheb neist vaid kahte kõrgemat, ülejäänud aga on need, millest valmib tavaliste kohvipakkide sisu. “Seega tuleks Fairtrade’i kaupade hinda võrrelda suurfirmade luksusmarkide omaga,” arvab Kanjagaile.
Fairtrade’i sertifikaadi on praeguseks saanud üle 600 tootjaühistu rohkem kui 60 arengumaal. Neis ühistutes töötab üle miljoni taluniku ja töölise. Tänavu ennustatakse Fairtrade’i kaupadele 1,8 miljardi eurost käivet – u 60–70% sellest tuleb Euroopast. Arv tundub suur, kuid üleilmse kaubavahetusega võrreldes on see siiski pea märkamatu. Tootekategooriate hulk on kasvanud paarikümneni. Viimasel ajal nähakse eeskätt vaeva “õiglase” puuvilla nimel. Kuna puuvilla tarneahel on äärmiselt pikk ja keeruline, on Fairtrade’i reeglite täitmist selles iseäranis raske kontrollida.
Suurbritannias müüakse aga mohooki indiaanlaste malawi tubakast valmistatud sigarette “1st-nation”, mille tootjad loodavad samuti saada Fairtrade’i tähistust. Vähemalt esialgu aga puudub Fairtrade’i katusorganisatsioonil reeglistik, mis määraks, mis on “õiglane” tubakas.
Eestis eesmärgiks püsima jääda
•• Eestis tulid Fairtrade’i kaubad müügile tänavu mais.
•• Mitmes poes võib näha müügil nii selle logoga kohvipakke kui ka beebibanaane ja banaaniõlut.
•• Teised Fairtrade’i puuviljad ei ole siiski siin kanda kinnitanud, sest tarbijatel pole nähtavasti indu osta kallimaid apelsine, kui kõrvalkorvist saab odavamaidki.
•• AgroFairi tegevjuhi Jeroen Kroezeni sõnul ulatub Fairtrade’i toodete käive Eestis praeguseks umbes 750 000 kroonini.
•• Jaekäibe saamiseks tuleks see summa kahe-kolmekordistada.
•• “Ärina vaadates ütleks, et see on väike, aga kõik algab väikselt,” leiab Kroezen.
•• “Meie jaoks oli väljakutseks alustada ja jääda. Kasvu ja muude arvude suhtes polnud meil ootusi.”
Fairtrade tõstab hinda teistelegi
•• “Meie tahtsime Fairtrade’i juba 1950-ndatel,” ütleb Tansaania kohvikooperatiivide liidu (KCU) ekspordijuht John Kanjagaile (pildil). Eesmärgiga pakkuda vastukaalu KCU tollal loodigi. Praeguseks kuulub sellesse 124 Tansaania kohvikooperatiivi, kes annavad tööd 60 000 inimesele.
•• Liidu loomisest ei olnud aga suurt kasu. Kohvi müüdi endiselt Kilimandjaro jalamil toimuval oksjonil, kus ostjateks on samad firmad kes varemgi.
•• Kui Fairtrade’i esindajad esimest korda Tansaaniasse jõudsid ja KCU-ga ühendust võtsid, suhtus liidu juhtkond neisse pigem kahtlevalt: tulevad mingid hollandlased, kes pakuvad lisaraha ja räägivad võimalusest müüa toodangut otse Euroopasse.
•• See kõlas neile ilmselt sama kahtlaselt kui meile e-kirjakasti laekuv kiri, mis pajatab rahamägedest kusagil Aafrikas. Siiski saadeti 1990. aastal esimene konteineritäis Euroopa poole teele ja mõne aja pärast võttis KCU Fairtrade’i abil teenitud rahaga oksjonil koha sisse hoopiski ostjate poolel.
•• Nood vaatasid uustulnukaid üllatusega.
•• Kanjagaile ütleb: peagi tekkis kahtlus, et suurostjad on sõlminud kartellikokkuleppe – nad jälgisid oksjonil üksteise käitumist ning alati näis olevat mingi tase, millest rohkem keegi ei pakkunud.
•• Kui aga KCU hakkas neid üle pakkuma ning oli ühel oksjonil juba omandanud suure osa pakutud kohvist, hakkasid teisedki ostjad pakkuma kõrgemat hinda. Peagi kartell enam ei toiminud.
