Kuidas näevad vabakaubandust Suurbritannia ja Prantsusmaa liidrid?
Donald Trumpi võimuletõus on kõigile vabakaubandusse uskujatele olnud löök allapoole vööd. The Economisti korrespondendid analüüsisid sellega seoses, kuidas Ühendkuningriigis ning Prantsusmaal vabakaubanduse ümber keerlev poliitiline debatt välja näeb. Järeldati nii Suurbritannia poliitikute silmakirjalikkust kui ka Prantsuse presidendi vabakaubanduspoliitika tingimuslikkust.
Britid räägivad vabakaubandusest hetkel kirglikumalt kui kunagi varem. Brexit on pannud nii Euroopa Liitu jäämise kui ka sellest lahkumise pooldajatest poliitikuid seletama, milles peitub vabakaubanduse olulisus. Ometi on diskussiooni keskel omajagu vastuolusid.
Brexiti pooldajad väidavad üldiselt, et lahkumisprojekt on majandusele positiivne. Nende arutluskäigu järgi saab Suurbritannia siis maailma igas nurgas asuvate riikidega, nagu Austraalia ning Ameerika, kahepoolseid kaubandusleppeid sõlmida. Brexiteerid eesotsas rahvusvahelise kaubanduse ministriga rõhuvad vajadusele saada "globaalseks Suurbritanniaks", milles mõned vaatlejad on näinud taas lähenemist impeeriumiaegsele loogikale.
Kas üldse väärtustatakse vabaturgu?
Jäämise pooldajate sektsioon on samamoodi vabakaubandusest positiivsel arvamusel, küll teistel põhjustel. Jääjad ütlevad, Economisti hinnangul õigesti, et Brexitiga kaasnevat kahju pole võimalik potentsiaalsete kahepoolsete kaubanduslepingutega korvata. Paljud parlamendisaadikud nii Tööparteist kui ka Konservatiividest loodavad Suurbritannia Euroopa Liitu jäämisele või variandile, et EL-i vabaturult või halvimal juhul tolliliidust ei lahkuta.
Jääb aga üles küsimus, kas neil on õige eeldada, et britid vabaturgu väärtustavad. On võimalik, et osaliselt mitte nagu näitavad uuringud. Ümmarguselt 50% Brexiti poolt hääletajatest arvavad, et oleks vaja importe piirata, et majandust kaitsta. Ehkki Hiina veel Ameerika-suurune majanduskoll pole, näitavad tõendid, et Hiina impordid on riigi vaesemates osades omajagu töökohti kaotanud. Samas võib näiteks Ameerikaga kaubanduslepingu sõlmimine ootamatu poliitilise vastuseisu tingida. Alles eelmisel suvel kerkis ÜK-s skandaal Ameerikast sisse toodud kloori sisaldava kanaliha kohta. Lisaks muretsevad vasakpoolsed inimesed olukorra üle, kus Ameerika ettevõtted saaksid Briti tervishoiusüsteemis ÜK pakkujatega konkureerida. Lõppude lõpuks valis vaid üheksa protsenti lahkumise poolt hääletajatest "paremad kaubandusvõimaldused laia maailmaga" kui peamise valiku taga olnud motivatsiooniallika. See näitaja jääb "õiguslikule sõltumatusele" ning "immigratsiooni piiramisele" kõvasti alla.
Sellises retoorikas on ka oluline vastuolu. Ministrid toetavad entusiastlikult vabakaubandust, ent väljendavad samal ajal immigratsiooniefektide üle muret, kuigi impordikonkurents võib Briti töökohti ning palku sisserännuga samal määral mõjutada. Kui valitsus on päriselt globaalse Ühendkuningriigi toetaja, siis oleks neil ka liberaalset sisserännurežiimi vaja, järeldab The Economist.
Prantsusmaa ninanips
Prantsusmaal on asjad mõndapidi erinevad. Varsti peale Emmanuel Macroni presidendiks saamist, riigistas valitsus ühe Prantsusmaa laevatehase, et selle Itaalia kätesse langemist vältida. Samm oli ninanipsuks kõigile, kes nägid Macronis selgelt liberaalse vabamarketi pooldajat ning globaliseerimise häälekandjat. Lõpuks tuli küll välja, et riigiomandus oli ajutine ning Prantsusmaa ja Itaalia vaheline leping sai kiiresti läbi räägitud. Siiski nähti selles käigust varajast meeldetuletust, et isegi inglise keelt rääkiva globalistist Prantsusmaa presidendi all on riigil väliskaubanduse ning –investeeringute kontekstis omanäoline käsitlusviis.
Macron käsitleb teemat lähtudes klassikaliselt Pransusmaa turuloogika aluseks olnud colbertismi (Prantsusmaa-pärane kaitsetariife soosiv merkantilismi vorm) ning pragmaatilisuse segust. Olles küll globaliseerumise kaitsja, rõhub Macron, et poliitilised liidrid ignoreerivad liialt neid, kes vabakaubandusest kaotavad. Uuringudki näitavad, et prantslased kuuluvad Euroopas suurimate vabaturu skeptikute hulka ning kavandatud lepped, näiteks EL-i ja Mercosuri nime kandva Lõuna-Ameerika kaubandusbloki vahel, kipuvad vabariigis ebapopulaarsed olema. Majandusringkondades väga populaarseks saanud prantsuse majandusteadlase Thomas Piketty raamat "Capital in the Twenty-First Century" ("Kapital kahekümne esimesel sajandil"), mis käsitleb kriitilises võtmes arenenud kapitalismimajandusi ning ebavõrdsust, hakkas Prantsusmaal laineid lööma alles peale välismaal populaarsuse kogumist, mille osaline põhjus on selles, et Piketty mõtted on juba Prantsuse ühiskondlikus konsensuses juurdunud.
Inimesed peavad tundma, et on kaitstud
Macron teab ka omast käest, et globaliseerumises kaotajate ignoreerimise poliitilised tagajärjed on väga tuntavad. Nelikümmend protsenti prantsuse valijatest andsid 2017. aasta presidendivalimistel oma hääle kas paremradikaali Marine Le Pen'ile või isegi Prantsuse ühiskonna jaoks märkimisväärselt vasakul paiknevale Jean-Luc Mélenchonile. Mõlemad neist lubasid rakendada impordikeelde, et Prantsuse tehaseid ohtu panevate odavate impordiartiklite turule jõudmist tõkestada. Macron väitis aga vastupidiselt, et Prantsusmaa, kus on enam Fortune 500 nimekirja kuuluvaid ettevõtteid, saab vabakaubandusest kasu. Kampaania jooksul tõusis tulevane president esile ka näiteks ebapopulaarse EL-i ja Kanada-vahelise kaubandusleppe pooldajana.
Sellest hoolimata arvab Macron, et tasakaalu turgude ning regulatsiooni vahel peaks ümber kalibreerima ning vabakaubandusest kaotajate muresid tuleks tõsiselt võtta. Selle tõttu ongi tema mantraks "Euroopa, mis kaitseb", mis mehe sõnul tähendab seda, et Euroopa avatuna hoidmiseks peavad inimesed tundma, et nad on kaitstud. See omakorda tähendab presidendi sõnul, et kaubanduspartnerid peavad aktsepteerima, et Euroopa tarbijaile pole ebakvaliteetne toit vastuvõetav, et Euroopa Liidul peaks olema täpne ülevaade Hiina investeeringutest strateegilistesse sektoritesse ning Ameerika tehnoloogiahiiglaseid peaks adekvaatselt maksustama. EL-i on Macron juba üles kutsunud ausa kaubanduse eest vastutavat "kaubandusprokuröri" looma. See haakub Prantsuse presidendi Sorbonne'i ülikoolis peetud kõne mõttega, kus mees ütles: "Avatud maailm õigustab ennast vaid siis, kui seal toimuv kaubandus on õiglane." Vabakaubanduspuristide kriitikale, et president jälgib avatud kaubandust vaid sõnades, vastaks Macron tõenäoliselt, et nemad on lihtsalt poliitiliselt naiivsed.
