Kuidas toimib üürikorterite turg Saksamaal?
Suurele osale eestlastest on unistuseks omada seda kinnisvara, kus on tema kodu. Seega elabki üle 80% eestlastest korterites ja majades, mille nad on endale ostnud. Saksamaal aga on suhtumine teistsugune – sakslased ei pea tingimata olema oma elamispinna omanikud, sest üüriturg toimib hästi ning ka rendipinnal elamine pakub piisavat kindlustunnet, kirjutab Birgit Elken LHV finantsportaalis.
Nii omavadki vaid veidi üle poole sakslastest seda kinnisvara, kus nad elavad ning OECD uuringu andmetel on ~90% sakslastest oma elukohaga rahul. Veel vähem omavad elamukinnisvara Euroopas vaid Šveitsi elanikud.
Seletuse sakslaste suhtumisele elamukinnisvara omamisse leiab riigi ajaloost. Selle eripära tekkimine jääb II Maailmasõja järgsesse perioodi, kui sõjas hävinud hoonete asemele hakati hoogsalt ehitama uusi elumaju. Ehitust toetas riik nii otseste subsiidiumitega kui ka maksuvabastustega. Kuna aga rahvas oli sõja tõttu vaesunud ja ostuhuvi seega väike, siis enamik uutest eluruumidest said üürikorteriteks. Hooneid ehitas nii avalik- kui ka erasektor ning kortereid pakuti rendiks pikaajaliste lepingute alusel.
Samuti võib suure üürikorterite osakaalu põhjuseks pidada seda, et erinevalt Eestist ja ka paljudest teistest Euroopa riikidest, ei julgusta Saksamaa maksupoliitika kodu ostmist. Nimelt ei saa Saksamaal kodulaenu intressimakseid eraisiku maksukoormusest maha arvata.
Kuigi Saksamaa suuremates linnades ületab nõudlus elamispindade järele oluliselt pakkumist, siis viimastel aastatel on üürihindade tõusutempo jäänud 2-4% vahele. Kinnisvara soetamise üks põhjuseid võiks olla enda kaitsmine kiire üürihinna tõusu eest, kuid kuna Saksamaal on see tõus jäänud aeglaseks, siis on ka potentsiaalsetel korteriostjatel väiksem motivatsioon kinnisvara omada.
Saksamaa elamukinnisvara üüriturg on tugevalt reguleeritud. Praegu kehtib riigi kolmes suurimas linnas – Berliinis, Hamburgis ja Münchenis – piirang, mille kohaselt võib eluruumi üür olla kuni 10% kõrgem piirkonna võrreldavate pindade üürist. Samuti kehtib kogu riigis üüri tõstmise piirmäär – lepingu esimesel aastal see tõusta ei tohi ning järgneva kolme aasta jooksul on maksimaalne lubatud tõus 20%. Eelpool mainitud kolmes suurimas linnas aga on piirang viidud 15% peale. Kortermajade uusarendusi aga mainitud piirangud esialgu ei puuduta. Rangelt on reguleeritud ka üürilepingu lõpetamise protsess. Üürileandja võib lepingu lõpetada vaid juhul, kui üürnik on jäänud võlgu või kui kinnisvara omanik soovib ise sinna elama kolida. Üürnik aga peab lepingu lõpetamise soovist ette teatama vähemalt kolm kuud.
Loomulikult on ka üürituru reguleerimise vastaseid, kes leiavad, et rendihinna taseme piirangud ei toimi ja riik peaks turule võimalikult vähe sekkuma. Ühe uuringu põhjal, mille tellis Berliini üürnike assotsiatsioon, on Berliini rendihinnad keskmiselt 31% kõrgemad lubatud piirangutest. Samuti ei oota üürileandjaid tõsised karistused, kui piirangut on rikutud. Siiski, nagu allolevalt graafikult näha, on Saksamaa suuremates linnades jäänud rendihindade tase madalamaks võrreldes mitmete teiste Euroopa suurlinnadega.
