Külmkapid jõudsid kodudesse läinud sajandi alguses
Hiina poeemikogus “Shi Ching”, mis on loodud umbes 1000 aastat e.m.a, mainitakse esmakordselt külmhooneid, kus säilitati külmematest piirkondadest toodud või talvisel ajal kogutud jääd. Selliste ehitiste rajamisel kasutati soojust isoleerivaid materjale, nagu õlekõrsi või koguni sõnnikut. Säärasel moel säilitati jääd veel möödunud sajandi esimesel veerandilgi. Näiteks USA meetripaksuste seintega külmhoonetes kasutati isoleermaterjalina peaasjalikult saepuru.
Lumes jahutatud jooke jõid Makedoonia Aleksandri sõdurid. Aastal 755 toimetati läbi kõrbe Mekasse lumes külmutatud toitu. Aastasadu oli jää soojemates riikides rikaste pärusmaaks. 1806. aastal hakkas aga Bostoni ärimees Frederic Tudor transportima Hudsoni jõest kogutud jääd suhteliselt soodsa hinnaga, algul mujale USA-sse, hiljem aga mujalegi maailma. Tema esimene välistehing viis 130 tonni jääd Martinique’ile, kus seda varem nähtudki ei olnud. Laevasõidu elas jää – vähemalt osa sellest – üle taas saepuru abil. Hiljem teenis jääkuningaks hüütud Tudor oma suurimad kasumid sellega, et importis jääd Indiasse. Vee loodusliku agregaatoleku äri elas üle ka tehisjää leiutamise – esimese müüjad väitsid, et naturaalne on ikka inimkätega loodust parem. Aastal 1890 eksportis USA 25 miljonit tonni jääd.
Peamine praegu kasutatav jahutamismeetod seisneb mingi vedeliku aurustamises, mille käigus imetakse soojus külmkambri sisemusest välja. Esimest korda suutis kunstlikult külmakraade tekitada sˇoti arst ja keemik William Cullen 1748. aastal Glasgow ülikoolis. Ta lõi pumba abil etüüleetrit täis konteineris osalise vaakumi, mispeale gaas läks keema, imedes ümbritsevast õhust soojust. Sel moel tekkis isegi veidi jääd, praktilist tulemust katsel aga polnud. Varaseim külmutusseadmele antud patent pärineb 1790. aastast. Esimese tsüklilise külmutusseadme patendi sai 1834. aastal Suurbritanniasse asunud ameeriklane Jacob Perkins – idee olevat küll juba 1805 välja käinud Philadelphia elanik Oliver Evans. Perkins aga suutis esimesena ehitada töötava prototüübi. Tõsi, tema leiutis vajus unustusehõlma, ilma et pea keegi seda märganudki oleks.
Esimesed tööstuslikud külmutusseadmed hakkasid tööle 19. sajandi keskel. Sellega on seotud terve hulk nimesid, kellest esikoht kuulub USA ärimehele Alexander Twiningule. Olulist rolli mängis aga ka sˇoti päritolu Austraalia ajakirjanik ja tööstur James Harrison. Aastaks 1861 töötas tosinas õlletehases ja tapamajas tema seade. Just õlletehased paistsid järgmistel kümnenditel külmutusseadmete rakendamise vallas eesrindlastena silma.
Prantslane Ferdinand Carré, keda nii mõnigi pealiskaudsem allikas nimetab kõiki tema eelkäijaid eirates külmutusseadme ainuleiutajaks, võttis jahutusgaasina kasutusele ammooniumi.
Hinnaline instrument
Kodudesse hakkasid külmkapid jõudma möödunud sajandi teisel kümnendil – General Electric esitles maailma esimest külmikut 1911. aastal. Esialgu olid need arvatagi üsna kallid. Näiteks 1916 pidi keskmine ameeriklane töötama 3162 tundi, et külmkappi soetada – kuuekümnetunnise töönädala puhul kulunuks selleks terve aasta sissetulek. Tõsiseks probleemiks kujunesid aga ka seadmetes kasutatud mürgised gaasid, mis põhjustasid mitu surmavat õnnetust.
Päästerõngaks kujunes 1920-ndate lõpul loodud freoon, mida esialgu kasutati autode kliimaseadmetes. Alates 1930. aastast võeti see kasutusele ka külmkappides. Juba 1937. aastaks seisis külmkapp igas teises USA majapidamises. Freooni kasutamine on aga 1989. aastast saadik keelatud, sest see avaldab kahjulikku mõju osoonikihile.
Esimene Euroopa külmkapp töötati 1929. aastal välja Taani päritolu Jørgen Skafte Rasmussenile kuulunud Saksa firmas Zschopauer Motorenwerken J. S. Rasmussen, mis valmistas kaubamärgi DKW all mootorrattaid ja väikeautosid. Kaks aastat hiljem eraldati külmkappide tootmine ettevõttesse Deutsche Kühl- und Kraftmaschinen GmbH, veel aasta hiljem aga ühines sõidukeid valmistav ettevõte kolme autotootjaga firmaks Auto-Union, mida praegu tuntakse Audina.
1950-ndatel tehtud edusammude tulemusel kadus vajadus külmkappi kogunevat jääd regulaarselt sulatada. Eraldi uksega sügavkülmkamber muutus üldlevinuks 1960-ndatel, Nõukogude Liidu territooriumil mõnevõrra hiljem.
