Kümned ja kümned tulutud kandideerimised ning surnuks töötamise tunne: 50+ trööstitu argipäev tööturul

 (703)
Üle 50-aastastel on keeruline tööd saada.
Üle 50-aastastel on keeruline tööd saada. Foto: Scanpix, Panthermedia

„Keegi kurat ei julge meil tööle võtta endast targemat,“ võtab oma viimase aasta tööotsimise kogemuse kokku 55-aastane IT-alal tegutsev Siim Veskimees.

Veskimehe kogemus kinnitab sel nädalal tutvustatud Eesti avatud ühiskonna instituudi uuringu tulemusi, millest selgus, et üle 50-aastaste inimeste tööturul kehvemini kohtlemist peetakse loomulikuks ja paratamatuks ning isegi eeldatakse, et vanemate töötajatega peabki niimoodi käituma, sest nad peavad oma koha tööturul noorematele loovutama. Ärileht kirjutas sellest siin.

Viimased 10 aastat on Veskimees oma firmat pidanud, aga selle kõrvalt ka tööd otsinud, sest tunneb, et tema oskused ja kogemused oleksid ühiskonnale kasulikumad suuremas ettevõttes. Veskimees on õppinud TPIs tööstuselektroonikat ja Rootsis riigiõigust ning pidanud üheksakümnendatel ka EBSis õppejõu ametit. Tal on riigisaladuse luba.
Mullu aprillis jäi ta tööta ning on selle aja jooksul kandideerinud 30 kohta. Ta on otsinud IT-projektijuhi ja IT-juhi tööd. Tulutult. „Kui vaatan neid inimesi, kes selle koha on lõpuks saanud, ei näe ma neil ühtegi eelist. Ei hariduslikku ega kogemuslikku. Ainus erinevus mis on: nad on paarkümmend aastat nooremad,“ ütleb ta.

Seotud lood:

Veskimees on proovinud ka natuke oma soovides järele anda ning kandideerinud lihtsamale IT-tööle. Viimane kord Elisasse. „Personalijuht ütles kohe otse: sul hakkab sellel kohal igav. Ehk sõnum oli, et oled ülekvalifitseeritud“. Loomulikult lubas personalijuht ta CV edasi saata, kuid arvestades, et mees on Elisasse ka varem ja kõrgematele kohtadele kandideerinud ta erilist lootust ei hellita. „Olen tööotsimisele käega löönud ning taotlen ettevõtluse alustamise toetust, et oma IT-ettevõttega alustada.

Ta ütleb, et ei oleks 90-ndatel uskunud, et Eestil läheb nii halvasti. „Me oleme üle võtnud kõik halva: bürokraatia ja ülbe suhtumise. Meid ei ole kainestanud isegi see, et 10% inimestest on välismaale lahkunud,“ ütleb ta.

Töökoha kaotuse hirmus ollakse valmis end pea surnuks töötama
54-aastane Mai (nimi muudetud-toim.) töötab, kuid diskrimineerimissurvet tunnetab ka tema. Mai on keskastmejuht ning tema tasu on kahekordne Eesti keskmine. „On harvad päevad, mil ma vähem kui 11-tunnise tööpäevaga hakkama saan,“ kirjeldab ta. „Nädala lõpus koju jõudes on selline tunne, et enam ma ei suuda,“ tunnistab ta.

Tööülesandeid kuhjatakse talle üha rohkem ning Mai ei julge neist ära öelda. Ta kardab tööst ilma jääda. Vahel käib küll peast läbi mõte, et sellist enesehävituslikku tööd ei peaks tegema ning enda tervise huvides peaks lahkuma, aga ka seda ei julge ta teha, sest tõenäoliselt samaväärset tööd tal saada ei õnnestu. Mai sõnul on oluline faktor palk, aga ta kardab ka staatuse muutust. „Mul on tuttavaid, kes oma kõrge kvalifikatsiooniga töökoha kaotanud, mitu aastat tööd otsinud ning nüüd kassapidajana tööd saanud,“ põhjendab ta. Mitte et kassapidaja töös oleks midagi häbiväärset. Lihtsalt kui inimene ise tunneb, et tema teadmised ja oskused lubaksid ühiskonda rohkem panustada, on selline perspektiiv üsna masendav.

Euroopa statistikaameti andmed näitavad, et meie vanemaealiste tööhõive on kõrge. See peaks olema hea näitaja ja probleemi justkui pole.

Teadmisi, oskusi ja kogemusi väärtustava töökuulutuste portaali CV45pluss käivitanud Lemme Urbi sõnul on oluline, mis on nende numbrite taga, milline on sisu. Tema kinnitusel on paljud inimesed sundlõksus, võttes vastu kõik pakkumised ning leppides ka kõige ebameeldivamate tööülesannetega hirmus, et muidu võivad nad tööst ilma jääda. „Me ei räägi siin madalapalgalistest lihttööliselt, vaid ka haritud spetsialistidest,“ kinnitas ta.
Mai näide on selle olukorra ilmne kinnitus.

Loe veel

„Me närutame ja raiskame inimesi,“ ütles Urb, lisades, et kuigi vanemaealiste tööturul diskrimineerimise uuringuid lugedes tundub kõik abstraktne, peaksime nägema nende numbrite taga inimesi. Mõistma, et need on meie lähedased, meie emad ja isad, onud-tädid või vennad ja õed.
Urbi sõnul on 50+ inimeste tööturul halvasti kohtlemisel ka side noorte naiste sooviga lapsi saada. „Me räägime, kuidas iga laps on oluline ja peaks rohkem sünnitama, kuid kui see noor naine näeb, kuidas tema vanemaid mingist east alates enam ei hinnata ega väärtustata ja kui halvasti neid tööturul koheldakse, siis ta ei julgegi lapsi saada,“ tõdes ta.