Kurb, aga tõsi: taskukohane eluase muutub luksuseks
Paljude kinnisvaraomanike unistus taskukohasest eluasemest on meie elamufondi kiirelt jätkuva vananemisega muutumas luksuseks, mis lükkab edasi ka unistuse täitumise, kirjutab Veiko Välja Eesti Päevalehe erilehes Korteriühistute leht.
Et näha tervikpilti, tuleb taaskord pöörduda ajas tagasi. Eelmise sajandi 1960–1980ndatel lahendati eluasemeprobleem odavate korterelamute massilise rajamisega. Tolle aja kohta luksuslikud suurpaneelidest ehitatud korterelamud said kiiresti populaarseks ja kõigi mugavustega korter oli linna puitagulist või veelgi kaugemalt tulnute jaoks tõeline hitt.
Paljud mäletavad veel seda lugu “Elasin ärklitoas üheskoos ämmaga, õnn tahtis pageda käest…”. Kes linna lagunevatest ja hooldamata puitagulitest välja kolida ei soovinud või saanud, pidid aastakümneid leppima "kõigi ebamugavustega".
Meil on vaja taskukohaseid lahendusi
Alates 1990ndate keskpaigast on 1960–1980ndatel valminud elamufondi tehniline seisukord liikunud järjepidevalt suunas, mis on iga ehitise, olgu siis suurpaneel-, puit-, tellis- või betoonhoone piisava hoolduse ja remondi tegematajätmise puhul paratamatu.
Selleks on ilma pikaajalise majanduskavata hoonete tehnilise seisukorra kiire halvenemine, tuues ühistegevuses kokkuleppele jõudmata omanikele kaasa korrashoiukulude kontrollimatu kasvu elik ebamõistlikult suured remondi- ja ülalpidamiskulud.
Täna on paljud spetsialistidki nõutud – kuidas edasi? Kes juurdleb selle üle, kas me vajame uut Lasnamäge ehk teisisõnu taskukohaseid eluasemeid või mitte, kes selle üle, kas hoonete lammutamine on paratamatu või kuidas kinnisvara turuväärtus ja hoonete energiatõhususe nõue kõik probleemid lahendab ehk rekonstrueerimist vajavad hooned korda teeb.
Küsime siis veel ja pakume ka ühtlasi lahendusi. Kas turul on piisaval hulgal erinevatele elanikkonna gruppidele taskukohaseid eluasemeid, mis vastaksid tänapäevastele tehnilise seisukorra ja energiatõhususe nõuetele? Hiljuti meedias edastatud uudis rääkis sellest, et üle poole Eesti korterelamutest vajaksid kohest remonti.
Enamikku neist põhjalikku remonti vajavatest ja tänagi minimaalseid mugavusi tagavatest eluasemetest on enam kui 40–50 aastat tagasi odavalt ja äärmiselt kõikuva ehituskvaliteediga ehitatud. Nende hoonete ülalpidamine ei ole täna enam nii odav, kui seda on tervisliku sisekliimaga, rekonstrueeritud või uues energiatõhusas kortermajas ja eramus.
Rekonstrueerimisele alternatiive ei ole
Aastakümnete tagused ebapopulaarsed ja tollal lagunenud puitagulid on täna end heas tempos uuendamas. Puitasumite amortiseerunud ja omanikele üle jõu käinud ülalpidamiskuludega hooned lammutatakse, kuid asemele ei tule kõige odavamad lahendused.
Samas on suur osa esialgsetest puitasumitest õnnestunud säilitada, kuid nende remont ja ülalpidamine on miljööväärtuslikul alal tunduvalt kulukam kui tänapäevastel energiatõhusatel korterelamutel.
Kuna alternatiive hoonete säilitamiseks peale tehniliste ülevaatuste, korrapärase hoolduse ja remontimise ei ole, on lahendus lihtne – kui taskukohast ja energiatõhusat uut ehitada ei saa, siis tuleb põhjalikult ajakohastada vana. Täna veel on see enamiku olemasolevate hoonete puhul odavam kui lammutamine ja selle asemele uue ehitamine.
Siin on mõtlemise koht kõigile korteriomanikele, kes pole veel saavutanud üksmeeles toimivat korteriühistut ja rekonstrueerimist vajavates korterelamutes või ka väikemajades maksavad oma korteri eest luksusliku eramu suurusjärgus kütte- ja korrashoiukulusid.
Igal juhul tasub oma eluasemega seotud kulud nüüd ja tulevikus kriitilise pilguga üle vaadata. Põhjamaade kogemuse ja standardite kohaselt on hästi hooldatud hoone eluiga keskmiselt 50 aastat, pärast seda vajab see elukaare pikendamiseks juba põhjalikumat remonti.
