Kommenteerides ettevõtjate hinnangut valitsuse tegemistele annab Realo isikliku subjektiivse seisukoha. Talle tundub, et hetkel on positiivne hinnang antud mitte tegevuse, vaid pigem tegemata jätmise eest.

„Aasta jooksul on valitsuskoalitsiooni parteide esindajad välja tulnud üha uute seadusemuudatustega, mis ettevõtjad vahel lausa tagajalgadele ajanud. Õnneks saabus aga suve keskpaigas kohalike omavalitsuste valimisperiood ning poliitikutel polnud enam ei aega ega tahtmist tegeleda ettevõtlusvaenulike piirangute ettevalmistamisega, vaid kogu aur läks poliitvõitlusele. Kuna mitmed päris hullud plaanid jäid ellu viimata või nende tulekule tõmmati hetkeks pidurit, siis saidki ettevõtjad lihtsamalt hingata ning oma tööga tegeleda, ilma et peaks iga päev hirmunult äri ohustavate uudiste ilmumist ootama," tõdes Realo.

Kai Realo toob välja kolm olulist aspekti, mis ergutaks majandust:

Esiteks stabiilne poliitiline õhkkond ja majanduskeskkond. Eesti turg on tibatilluke ning siia tasub investeerida vaid juhul kui on kindlus, et investeering end pikema aja jooksul ära tasub. Kui teha pidevalt poliitilisi otsuseid, mis pikaajalist vaadet ja ettevõtjate õigustatud ootuseid muudavad, siis ei ole meil mõtet ka Eestisse investeeringuid ihaldada.

Teiseks bürokraatia vähendamine. Kuna seadusemuudatusi tuleb kui Vändrast saelaudu, siis kõigi ideede rakendamiseks ja omavahel tasakaalu viimiseks on pea iga lihtsana kõlava muudatuse taga pöörane rakenduskord. Üks ere näide on 2018. aasta algusest jõustuv tulumaksuvabastuse kord. Ettevõtjad peavad palkama konsultante, et sellest loogikast läbi närida ning ilmselt kulutama raha ka kogu selle arvestuse elushoidmiseks.

Kolmandaks efektiivsuse tõstmine. Nutikad töövahendid ja juhtimiskultuuri muutus on ühed lihtsamini tajutavad meetmed. Kui automatiseerimine ja inimese väljalülitamine tootmis-, teenindus- ja müügiprotsessist võtab aega ja kindlasti korralikult investeeringuid, siis nutikamalt töötada saab ka lihtsamate vahenditega. Selle mõju on kahesuunaline - töö muutub atraktiivsemaks uutele põlvkondadele ning samal ajal vabaneb ka inimtessurssi, mida saaks kasutada tööjõupuuduse all kannatavates valdkondades. Eelnevaga otseselt seotud on ka juhtimiskultuuri muudatus, kus ettevõtte keskmesse pannakse inimesed, mitte protsessid ja raha. Senikaua kui inimene on vahend, mitte aga väärtuslik ressurss, ei saa neilt oodata ka panust nutikate töövõtete kasutuselevõtul.