Bensiini tanklahinnast 1,379 EUR/L moodustab puhas bensiini maailmaturuhind täna vaid 35% ehk 0,48 eurot liitrist. Lõviosa kütusehinnast moodustavad kütuseaktsiis ja käibemaks.

Tanklakulude katmiseks on kütuse kõige õhemaks hinnakomponendiks tanklakettide marginaal, mille arvelt käib armutu võidujooks hindade üksteise võidu langetamiseks.

Arvestades, et möödunud aasta suvel maksis bensiiniliiter 1,149 eurot liitrist, on bensiini liitrihind aastaga kallinenud 23 sendi võrra.

Suure osa aastasest hinnatõusust annab maailmaturuhindade tõus 0,33 eurolt 0,48 euroni liitrist. See teeb hinnatõusuks 15 senti ehk 45%.

Hinnatõusu teiseks põhjuseks on kütuseaktsiis, mis tõusis sel aastal 5,1 senti liitrist. Seega on maailmaturuhinna ja kütuseaktsiisi mõju bensiini hinnatõusule olnud 20,1 senti liitrist (käibemaksuga 24,1 senti liitrist). Olgu meenutuseks märgitud, et bensiini aktsiisi tõsteti kolmel järjestikusel aastal kokku 14 sendi jagu, mis koos käibemaksuga teeb summaarseks hinnatõusu mõjuks 16,8 senti liitrist.

Arvestades bensiini viimase kahe ja poole aasta madalaimat hinda 0,953 eurot liitrist, mis saavutati 2016. a. jaanuaris, on kütusehind kerkinud maailmaturuhinna ja kütuseaktsiisi koosmõjust tulenevalt lausa 42,6 senti liitrist.

Mis saab edasi?
Kõige põletavam küsimus on, et mis saab edasi ning kuhu kütusehinnad liiguvad. Prognoosidega on ausalt öeldes keeruline. Maailmaturuhinnad võivad kukkuda kui ka põrutada raketina taevasse. On erinevaid analüüse ning kõik sõltub antud hetke situatsioonist. Täna on üks situatsioon ja hinnasiht ning homne pilt võib olla kardinaalselt teine. Seega ei ole olemas absoluutset tõde, mistõttu saame prognoose teha vaid hetke turuolukorda arvestades.

On kaks peamist tegurit, millest sõltub kütusehindade edasine liikumine. Esiteks on USA otsustanud taastada sanktsioonid Iraanile, mis toornafta osas rakenduvad alates novembrist ning teiseks ei saa ära unustada USA ja Hiina vahelist kaubandussõda.

Iraani osas ei ole täpselt teada kui edukaks USA sanktsioonid osutuvad ning kui hästi õnnestub piirata Iraani nafta jõudmist globaalsele turule. Mida rohkem Iraani naftat õnnestub turult eemale hoida, seda keerulisemaks muutub globaalse kütuseturu varustatus, mis paraku tõstab kütuse hinda. Kütuseturu hea tervisliku seisundi tagamiseks on Saudi Araabia ja Venemaa asunud naftatootmist juba suurendama, kuid siinjuures tuleb arvestada, et toodangu suurendamine on vähendanud naftariikide vaba tootmisvõimsust. Sellest tulenevalt võib kütuseturu täna toimiv vereringe saada mistahes võimaliku tootmisprobleemi korral tugevalt kannatada.

Sääraste riskide kasv tõstab kahjuks kütuse hinda. Vähetähtis ei ole siinjuures fakt, et Venezuela majandus ja naftatootmine on sügavas kriisis ning probleemide keeris kisub olukorda aina hullemaks. Arvestada tuleb ka globaalse naftanõudluse kasvuga nii käesoleval kui ka järgmisel aastal.

Kütusehindade edasist liikumist mõjutab kahtlemata ka USA ja Hiina vaheline kaubandussõda. Ükski sõda ei ole positiivne, kuid tarbijaid võib see rõõmustada, sest kaubandussõjal on väga otsene mõju globaalse kütusenõudluse vähenemisele, mis omakorda langetab kütusehindu. Hiina on andnud hiljuti märku, et tariifisõjast jääb USA toornafta puutumata, mis on jällegi märk väikesest Hiina-poolsest tagasisammust. Juhul kui tariifide sõda leevendub, siis see jällegi tõstab kütusehinda.

Lühiajaline kütusehinna prognoos võiks olla tarbijaid rõõmustav, sest kütusehinnad pigem ei tõuse või tõusevad marginaalselt. Pikem vaade ei ole kahjuks nii rõõmustav. Tuletan meelde, et USA-s, kes on maailma suurim kütusetarbija, on rida arvestatavaid probleeme – sõiduhooaeg on täies hoos, orkaanide hooaja kõrgaeg on alles ees, naftatootmise prognoose nii selleks kui ka järgmiseks aastaks on vähendatud, naftapuurtornide arv on viimastel nädalatel langenud, kildanaftast ummistunud torujuhtmed on tekitanud logistilise pudelikaela efekti jne. Suuremat pilti arvestades on turul probleeme rohkem kui küll, mistõttu kütusehindade suund on kahjuks ülespoole.