See avaldus ja veelgi enam sellega kaasas käivad konkreetsed plaanid ei olnud kellelegi Euroopa jalgpalliga seotutest ilmselt üllatus. Euroopa alaliidu vutijuhi kohale asumisest saadik on Platini pidevalt toonitanud, et arutu laristamine ja hiigelvõlgade hinnaga mängijate soetamine peab lõppema. Uute majanduslike ausa mängu reeglitega käib nimelt kaasas klausel, et klubid, kes elavad selgelt üle oma võimete, kaotavad võimaluse lüüa kaasa klubijalgpalli kahes mainekamas võistlussarjas, Meistrite liigas ja Euroopa liigas. „Klubid kas nõustuvad kulutamist piirama või ei saa kaasa mängida,” lausus Platini.

Mida need reeglid endast kujutavad? Platini eesmärk on, et klubid jääksid omadega nulli ega korjaks pea kohale enam hiigelvõlgu. 2011. aasta hooajast kuni 2014. aastani pole seega klubidel enam lubatud

n-ö registreerida suuremat kahjumit kui kokku 45 miljonit eurot, 2014. aastast alates kolme järgneva aasta vältel ei tohi kahjud ulatuda üle 30 miljoni euro. UEFA loodab, et pärast seda on vutiklubid oma rahaasjad tasakaalu viinud ning suudavad tõepoolest end juba ise kahjudeta ära majandada.

Esimene linnuke on sellesse võrku muide juba kinni jäänud – Hispaania klubil Mallorcal keelati tänavu Euroopa liigas osalemine, sest klubi sattus suvel oma maa vutiliidu administreerimise alla.

Kuid Mallorca on väike kala – nii mängulises kui ka rahalises mõttes. Maailma edukaimad ja seejuures rahaliselt kõige suuremates võlgades siplevad klubid on Manchester United, Liverpool, Barcelona, Madridi Real. Kas karm reegel jätaks tõesti ka nemad vutiheitlustest kõrvale? UEFA peasekretär Gianni Infantino kinnitab, et nii see tõepoolest on. „Eks me peaksime uurima põhjusi, mis on klubi rahalistesse raskustesse sundinud. Võib-olla esimese hooga teeniksid nad hoiatuse, aga üldiselt saavad kõik reegleid rikkuvad meeskonnad Meistrite liiga ja Euroopa liiga mängukeelud,” vahendas Briti päevaleht The Guardian Infantino sõnu.

See on just see, mille poole on Platini püüelnud viimased kolm aastat: lüüa jalgpall ärimaailmast lahku ning panna piir mängu kommertslikuks muutumisele. Lõpetada mängijate palkade müstilistesse kõrgustesse tõstmine ja tagada vutiklubidele eurosarjades vähemalt paberil võrdne positsioon: pole ju õiglane, kui kuulsad klubid võtavad pankadest oma nimele toetudes miljonitesse eurodesse küündivaid laene ja marsivad sarjas uute ja aina kallimate mängijate toel võidult võidule, samal ajal kui mõistlikult kulutavad väiksemad klubid võivad alagrupist edasipääsemisest vaid unistada.

Liverpoolil peenike pihus

Kas Platini plaan on aga tegelikult reaalne? Lõppude lõpuks ei räägi me ju üksikutest meeskondadest või mõnedest miljonitest. 2008/09. hooajal teenisid kahjumit 14 Inglismaa kõrgliiga klubi 20-st. Samal hooajal ulatus Hispaania meistriliiga klubide võlg kolme miljardi euroni. Enam kui pooled Euroopa suurtest jalgpalliklubidest on omadega miinuses, viiendik neist suures mülkas.

Üks suurtest uppujatest on legendaarne Inglise klubi Liverpool. Ameeriklastele George Gillettile ja Tom Hicksile kuuluv klubi sipleb rahahädas ja võlgades, mis neil omanike käe all on üle pea kasvanud. Augustis püsis lootus, et vireleva tiimi ostab ära Hiina miljardär Kenny Huang, kuid tema teatas kuu lõpus huvi jahtumisest. Ameeriklasi ähvardab nüüd 20 miljoni naela suurune trahv pangale – tandem võlgneb Royal Bank of Scotlandile juba niigi 237 miljonit naela. Laenu refinantseerisid ameeriklased aprillikuus ja tõmbasid sellega enda kaela ka kopsaka intressi. Huang pakkus Gillettile ja Hicksile 400 miljoni naela suurust tehingut, kuid ameeriklased keeldusid, sest jahivad vähemalt 600 miljonit – lisaks Liverpooli võlgadele loodavad nad müügiga kustutada oma kõikvõimalike teiste äride kahjumeid.

Kuidas ameeriklastel üldse lasti ajalooline klubi nii suurtesse võlgadesse uputada? Kui nad klubi ostsid, oli Liverpoolil võlakoorem juba kukil, kuid see küündis „vaid” 50 miljoni naelani. Ameeriklased võtsid aga Liverpooli ostuks veel laenugi, uskudes, et maailmakuulus „vutimansa” aitab neile raha teenida nii võla tagasimaksmiseks, muude firmade majandamiseks kui ka heaks äraelamiseks. Kasumit lootsid nad kasvatada uue staadioni rajamisega, mis oleks Liverpoolist pidanud nende ettekujutuse kohaselt tegema maailma ühe rikkama klubi. Masu lõi need plaanid segi ja uus staadion jäigi vaid unistuseks, võlad aga aina kasvavad ja kuhjuvad ning Liverpool ei suuda varsti enam mängijatele palkagi maksta.

Teise Inglismaa suurklubi Manchester Unitedi käsi käib mõnes mõttes veel halvemini. Nende laenukoorem on Liverpoolist üle kolme korra suurem, küündides 800 miljoni naelsterlingini. Nendegi omanik on ameeriklane, ärimees nimega Malcolm Glazer, kelle bisnisel mere taga USA-s just hästi ei lähe. Chelsea ja Manchester City kukil nii suurt võlga ei istu, kuid neid aitavad hädast miljardäridest omanikud, kes küll opereerivad klubide puhul suurte kahjumitega. Samuti on hädas väiksemad klubid – Portsmouth läks alles möödunud hooajal administreerimise alla, West Hami uued omanikud maksid kinni kümne miljoni naela suuruse võla, Wigan, Sunderland ja Fulham toetuvad rikaste omanike laenurahale. Kokku võlgnevad Premiershipi klubid kolm ja pool miljardit naela – seda on 56 protsenti kogu Euroopa vuti võlasummast!

Profijalgpallurite liidu juht Gordon Taylor on üles kutsunud kehtestama Inglismaa klubidele karmimat majandusregulatsiooni, mis ei lubaks omanikel klubi ostuks kasutada laenuraha rohkem kui 20 protsenti. „Suurtes võlgades on isegi kõige suuremad klubid äärmiselt haavatavas olukorras,” rääkis Taylor intervjuus jalgpalliportaalile ESPN Soccernet.com. „Oleks naiivne arvata, et Liverpool ei satu raskustesse olukorras, kus valitsevad majandussurutis ja sularahakriis. Kui niigi võlgu elaval klubil peaks tase mänguplatsil langema, kaovad platsi äärest ka toetajad ning see toob kaasa omakorda suure rahalise tagasilöögi.”

Teises Euroopa suures ja populaarses liigas Hispaanias on olukord natuke teistsugune, kuid kokkuvõttes sama mõru. Hispaania liigas pole eraomanikel lubatud klubisid osta, sealsed vutitiimid kuuluvad kõik fännidele. Nii ei saa vähemalt klubi ostuga võlakoormat kasvatada. Kuid Hispaania meeskonnad on omakorda tuntud selle poolest, et ahnitsevad oma ridadesse aina uusi kuumemaid ja suuremaid staare, kelle eest pole ükski hind liiga kõrge. Võtkem näiteks Madridi Reali. Aastate vältel Euroopa klubivutis mängijate üleminekutel hiigelsummadega silma paistnud Real võttis möödunud aastal pangast üle 150 miljoni euro laenu, et soetada oma ridadesse Cristiano Ronaldo ja Kaká, kes läksid kahepeale kokku maksma ligi 260 miljonit eurot. Mis aga Real selle eest sai? Ei Meistrite liiga karikat ega Hispaania liigavõitu. Ainult võlakoorma.

Barcelona klubi tegi tänavu vaid ühe suurema ostu – maksis Hispaania koondise ründetuusa David Villa eest Valenciale 40 miljonit eurot. Suurem laristamine olekski olnud kurjast – 2009/10. aasta audit näitas, et kuigi klubi lootis möödunud hooajal ligi kümme miljonit eurot kasumit teenida, jäi ta hoopis 67 miljoni euroga miinusesse. Barca võlakoorem on kasvanud möödunud aasta 285 miljonilt eurolt 380 miljonile. Sel suvel võttis klubi 130 miljonit eurot laenu, et maksta mängijatele palka. Barcelona president Sandro Rosell tunnistas intervjuus ajakirjale Time juba mais, et võlg on klubi suurim probleem. „Võib-olla ei jätku meil enam raha, et uusi suurnimesid juurde osta,” lausus ta.

Ja sel aastal pole tõesti üüratuid summasid kulutatud – ei Barcelonas, Madridi Realis ega üldse Euroo­pa klubivutis. On see üldisest majandusolukorrast tingitud piirang? Endine Barcelona president Joan Laporta ei usu, et suuri oste piirab rahapuudus – pigem oli erandlik hoopis 2009. aasta, kus üüratute summade eest rändasid ühest klubist teise nii Zlatan Ibrahimovic, Cristiano Ronaldo kui ka Kaká. „See oli nii mõneski mõttes erandlik aasta. Lihtsalt juhtus nii, et mõned maailma parimad mängijad sattusid olema ühel ja samal ajal saadaval,” lausus Laporta ajakirjale Time.

Igatahes üritab Rosell nüüd meeleheitlikult Barca kulusid kontrolli alla saada ja uusi teenimisvõimalusi leida. Barca puhul kehtib üks erakordne tõsiasi, mis aitaks klubil teenida aastas umbes 25 miljonit eurot – nimelt neil puudub särgisponsor. Vutimeeste särgi rinnaesist on aastaid kaunistanud UNICEF-i logo, vaevalt et sellest nüüdki loobutakse. Klubi juhid vaatavad pigem hoopis Aasia poole, lootes sealt Barca kaukasse raha pumbata vutiakadeemiate või tütarklubide asutamisega.

Kuidas on aga lood Ameerikas, mille vutiturg on alles lapsekingades, aga kuhu ometi näivad hea meelega suunduvat nii mõnedki maailma kuulsaimad vutinimed – mis sest, et karjääri lõpetama? Parimad tiimid on Euroopas ka suurimad kulutajad. USA-s püüab parima tiimi staatusse tõusta ilmselt sealne selle suve suurim kulutaja, Joel Lindpere leivaisa New York Red Bulls, kes soetas Barcelonast – küll tasuta, vabaagentidena – prantslase Thierry Henry ja mehhiklase Rafael Marquezi.

Ameerika vutt õitseb

USA kõrgliigas ei või kuulsuste krabamisega liiale siiski minna. Seal on klubidele kehtestatud palgalimiit – klubi kohta 2,6 miljonit dollarit aastas. Siiski on igal tiimil lubatud palgata kolm pallurit, kelle palk võib üle limiidi ulatuda. New York Red Bullsi kuuluvad kolm mängijat teenivad kohe mitmekordselt üle limiidi: Thierry Henry saab aastas 5,6 miljonit, Marquez 5,54 miljonit ja Juan Pablo Angel 1,92 miljonit dollarit. Henry ja Marquez on kogu liiga kaks enim teenivat pallurit, jäädes alla vaid Los Angeles Galaxy superstaarile David Beckhamile, kes paneb igal aastal taskusse 6,5 miljonit dollarit.

Võrreldes hiigelpalkadega, mida Euroopa klubid peavad välja käima, on see siiski köömes. Kuid ameeriklased on vutirahaga minevikus valusasti kõrvetada saanud, millest nad on ilmselgelt õppust võtnud. 1968.–1984. aastani tegutsenud Põhja-Ameerika jalgpalliliiga NASL korjas ju enda juurde tollaseid suurnimesid – Pele, Franz Beckenbauer, Carlos Alberto, George Best –, kes teenisid karjääri lõpetades USA-s kenakest raha, viies klubid lõpuks omadega pankroti äärele. Just sellepärast on praeguses vutiliigas MLS-is kehtestatud palgalimiit.

Samal ajal aitavad siiski vananevadki staarid liiga mainet parandada ja populaarsust kasvatada. Juba peab MLS laienemisplaane – tänavusest hooajast liitus liigaga Philadelphia klubi Union, järgmisel hooajal tulevad juurde Portland Timbers ja Kanada klubi Vancouver Whitecaps, 2012. aastal veel ühe piiritaguse tiimina Montreali Impact. See suurendab MLS-is mängivate klubide arvu 19-ni, mida on sama palju kui Euroopa korralikes liigades. Kuigi USA-s ikkagi teise, kui mitte kolmanda kategooria spordiala, kogub vutt aasta-aastalt aina rohkem poolehoidjaid. Ning kus on rahvast, sinna voolab ka raha.

Ühe tohutu teenimisallikana saavad USA klubid erinevalt eurooplastest kasutada ka vutistaadionide ehitust. 2002. aastal oli Ameerikas näiteks kõigest üks jalgpallile mõeldud staadion, enamik klubidest rentis Ameerika jalgpalli klubidelt staadione – see neelas aga küllalt palju raha ja tähendas, et meeskonnad tegutsesid kahjumiga. 2011. aastal on aga juba 14 klubil oma vutiplats, mille rajamist on tihti toetanud kohalikud omavalitsused ja kus annab välja üürida hulgaliselt pindu, millega saab korralikult raha teenida.

Vaid 14 aastaga, mil MLS on tegutsenud, on kasvanud kõik, mis Ameerika vutti tänapäeval iseloomustab – mänguülekandeid, mida varem heal juhul soovisid edastada pisikesed kaabeltelevisioonikanalid, müüakse nüüd miljonite dollarite suuruste ülekandetasude eest; klubidel on staadionid, noorteakadeemiad ja fänniatribuutika.

See, et Ameerika vutis raha jagub, kajastub muide ka muudatustes, mida on liigas tänavusest hooajast ellu viidud: kui varem oli liiga sõiduraha kokkuhoiu mõttes jagatud ida- ja läänekonverentsiks, siis nüüd mängib terve liiga koos, mis tähendab meeskondadele pidevaid edasi-tagasisõite laial mandril.

Ameeriklased on teadagi ambitsioonikad ja auahned. Lisaks on neil raha, mida Vanas Maailmas näib nappivat. Kui jalgpall – see Euroopa oma – peaks sealmaal tõesti tuule tiibadesse saama, siis võivad nad kümmekonna aastaga muutuda maailma vutis täiesti arvestatavaks jõuks. Eriti siis, kui võlamere lained peaksid Euroopa suurklubide peade kohal kokku lööma.