Läänemerel sünnib maailma esimene ujuv tuumajaam
Mullu juunis lasti Peterburi laevatehases Baltiiski Zavod vette maailma esimene ujuv tuumenergiablokk Akadeemik Lomonossov, kirjutas Energyland. 2011. aasta lõpus algavad jaama katsetused, jaam käivitatakse 2012. aastal ja antakse sama aasta lõpus tellijale üle. Tööstuslik energiatootmine saab alguse 2013. aastal.
Tegemist on 144,4 meetrit pika laevaga, mis peidab endas kahte jäälõhkuja tüüpi reaktorit KLT-40S, mis toodavad 70 megavatti elektrienergiat ja 300 megavatti soojusenergiat. Sellisest võimusest piisab ligi 200 tuhande elanikuga linna varustamiseks. Samuti varustatakse laev veepuhastusseadmega, mis suudab mereveest toota 240 tuhat kuupmeetrit magedat vett.
Ujuva tuumajama projekt sai tõuke, et tagada Gazpromi kaevandusprojektide energiaga varustamine Põhja-Jäämeres Kola ja Jamali poolsaare piirkonnas.
Maailma ainukesel aatomijäälõhkujate laevastikuga riigil Venemaal töötab teisaldatavate tuumajaamade projektidega kuus omavahel konkureerivat instituuti.
Juba Nõukogude Liidu ajal loodi mitu väikeste tuumajaamade modifikatsiooni, et varustada energiaga katastroofipiirkondi ja sõjaväeosi. Peamised teisaldatavate mudelite arengusuunad olid ratastele või roomikutele paigutatud konteinerid, rongikoosseis või aatomijäälõhkujast edasi arendatud ujuv tuumajaam.
Kui Nõukogude Liitu kannustas teisaldatavaid tuumajaamu konstrueerima sõjavägi, siis tänast Venemaad - majandus: kaks kolmandikku selle hiigelriigi territooriumist jääb kesksete elektrienergia ülekandeliinide haardeulatusest välja.
Nüüd soovitakse luua väikeseid tuumajaamu, mis ehitatakse valmis tehases ja viiakse tellija juurde näiteks omavahel kiiresti ühendatavates konteinerites. Tuumakütuse välja viimist sellisest jaamast ei kavandata. Kütust sisaldav konteiner vahetatakse pärast ressursi ammendumist tervikuna välja.
Venemaal valmis 1960nendatel tanki T-10 baasil 1,5 megavatise võimusega teisaldatav tuumajaam. Valgevenes ehitati 1980nendatel raketiveoki MAZ-537 Uragan baasil 0,6 megavatise võimusega tuumajaam Pamir. Neli eraldi seisvat sektsiooni ühendati omavahel kõrgsurve gaasitorudega ja olid sõjaolukorras valmis teenindama näiteks õhutõrje radarite kompleksi. Pärast Tšernobõli katastroofi saeti Pamir tükkideks.
Ratastel ja roomikutel asuva tuumajaama puhul ei suutnud konstruktorid tagada seadmetele piisavat kiirgusohutust, mis nõuab suurt massi. Roomikjaam kaalus ligi 90 tonni, auto haagistel jaam ligi 60 tonni. Sellise seadeldise ümber pidi enne käivitamist rajama kõrge muldvalli.
Rööbastele tõstetuna suudeti eelnevad puudused kõrvaldada. Selleks projekteeriti seitsmest vagunist koosnev raudtee-tuumajaam, mis pakkus paremat kiirguskaitset. Kusjuures kütuse ammendumisel tuleb vastav konteiner lihtsalt lahti haakida ja saata uuendamiseks tehasesse.
Suurim nõudlus on praegu ujuvate tuumajaamade järele. Venemaa tuumaagentuur Rosatom sõlmis lepingu nelja ujuvtuumajaama valmistamiseks Jakuutiale, perspektiivse asukohana nähakse ka Tšukotka autonoomset piirkonda. Välispartneritest on huvi ilmutanud Malaisia, Indoneesia, Lõuna-Korea, Lõuna-Aafrika Vabariik, India ja paljud teised riigid.
Esimese ujuva tuumajaama maksumuseks kujuneb ligi 6,3 miljonit eurot iga installeeritud võimuse megavati kohta. Jaama tasuvusajaks hinnatakse seitset aastat. Seeriatootmise korral väheneb maksumus 30-40 protsendi võrra.
Projekteerijad kaaluvad erinevate ujuvtuumajaamade loomist võimusega vahemikus 12-300 megavatini.
