Mitmete analüütikute hinnangul võtavad inimesed laenu liiga kergekäeliselt, hindamata reaalselt oma sissetulekuid ja nende kahanemise võimalikkust tulevikus.

Arvutused aga näitavad, et intresside tõusuga kasvab laenukoormus vaid paarsada krooni ning kinnisvaralaen on endiselt kasulik.

Ebakindlust on suurendanud fakt, et üha enam populaarsust võidavad minimaalse (10-protsendilise ja lisatagatise korral 0-protsendilise) omafinantseerimise määraga eluasemelaenud, võimaldades kinnisvara soetada ilma märkimisväärsete säästudeta.

LAENAJAD ON PRAEGU TUGEVAS PLUSSIS. Laias laastus võib inimesed jagada kaheks: laenajad ja laenupessimistid. Loomulikult sooviksid kõik elada ilma laenukoormuseta, kuid kaasaegne ratsionaalne majanduslik mõtlemine räägib teist keelt.

Majanduslikult on mõttekas laenuga kinnisvara osta alati, kui kinnisvara väärtuse kasv aastas ületab laenuintressi. Lisaks sellel toetavad kinnisvara soetamise mõttekust laenu abil alternatiivkulud (näiteks üürida turuhinnaga eluaset) ning tulumaksu tagastus laenuintressidelt (laenukulu väheneb 26 protsendi võrra).

Seega on praeguseks 5 protsendini (arvestades tulumaksu tagastust) kahanenud laenuintressi ja kinnisvara väärtuse kasvu (Tallinnas umbes 10-15 protsenti) vahe laenajale puhas võit.

Lisaks sellele distsiplineerib võetud laenukohustus suuremaid väljaminekuid hoolikamalt kaaluma, vähendades nii ebaratsionaalseid impulsiivoste.

Laenupessimistide argumendiks on olnud intresside võimalik tõus, mis võiks paljudele laenajatele muuta võetud eluasemelaenud esialgsest kallimaks, põhjustades nii tagasimakseprobleeme. Vaatame seda riski lähemalt.

Valdavalt väljastatakse eluasemelaenud Euribori baasil. See tähendab, et panga riskimarginaal fikseeritakse ning lõplik intress jääb sõltuvusse Euriborist. Keskmise laenusumma (300 000 krooni) ja laenuperioodi (10 aastat) juures tähendaks Euribori isegi 50-protsendiline kasv (s.t jõudmine umbes 5 protsendi tasemele, mis on lähiaastatel suhteliselt ebareaalne) tagasimakse kerkimist umbes 3500 kroonilt kuus 3750 kroonini kuus.

Laenumakse võimalik suurenemine oleks seega vaid 250 krooni kuus.

Arvestades seejuures elanike stabiilset, umbes 10-protsendilist sissetulekute kasvu aastas, intressi mõju vähenemist laenuperioodi lõpptähtaja lähenedes ning tulumaksutagastuse intressikasvu vähendavat mõju, pole elanikkonna maksejõuetuks muutumise kartus millegagi põhjendatav. Seega võtavad tänased laenusaajad kas teadlikult või enese teadmata tulevikuks äärmiselt madalaid riske.

ELUASEMELAEN VAID 12 PROTSENDIL PEREDEST. Lisaks kõigele võimaldab laen soovitud eluaset ekspluateerida juba ammu enne, kui selle täieõiguslikuks omanikuks saadakse. See omakorda sisendab rahulolu, mis on eelduseks edasistele kordaminekutele.

Seevastu igakuine, aastaid kestev säästmine muutuks tõenäoliselt stressi tekitavaks lootusetuks võidujooksuks kinnisvarahinna kasvuga, kus kaotajaks jääb 99 protsenti juhtudest säästja.

Lõplik otsus laenamise või sellest loobumise mõttekusest jääb siiski igaühe sisetunde küsimuseks.

Emori uuringu põhjal oli möödunud aastal Eesti leibkondadest eluasemelaenuga kinnisvara soetanud vaid 12-13 protsenti. Näiteks Rootsis on sama näitaja umbes 90. Seega jagub meil kasvupotentsiaali veel paljudeks aastateks.