Lehise sõnul ei meenu talle ka, et enne valimisi oleks keegi seda lubanud. „Tõsi, seda maksu võib tõlgendada kui tarbimise, saastamise ja pahede maksustamist, kuid praktikas ei pruugi see päris nii välja tulla,” lisas ta.

Asi on Lehise sõnul selles, et pakendiaktiisi kohustus pannakse ka nendele pakenditele, mis praegu kogutakse kenasti kokku ja suunatakse taaskasutusse. See ei puuduta mitte ainult tarbijatele müüdavate kaupade  pakendeid, vaid ka tootmises vabanevaid pakendeid.

Näiteks Eestis tegutsevad ettevõtted, kelle toodang eksporditakse, hakkavad maksma maksu sisseostetud tooraine ümber või juures olnud pakenditelt nagu näiteks puitalused, tühjad tünnid, karbid, kile ja kartong, mis praegu on maksuvaba, sest ettevõtte annab need materjalid üle taaskasutusorganisatsioonile.

See suurendab tootmiskulusid, mille peab Lehise sõnul kinni maksma tarbija. Täpne kulude suurus sõltub pakendi liigist ja toote spetsiifikast. „Mõnel juhul võib-olla saab tõesti liigset pakendamist vältida, kui kardan, et enamikul juhtudel on toote pakend hädavajalik selleks, et toode oleks transporditav ja säilitaks oma kvaliteedi,” märkis ta.

Lehis rõhutan, et maksustamine ei puuduta mitte ainult müügipakendit, vaid ka toodete tootmisel, ladustamisel ja veol kasutatavaid suuri pakendeid, mis üldse tarbijani ei jõuagi.

„Üldistatult öeldes on tegu järjekordse näitega sellest, kuidas riik - selle asemel, et paremini kontrollida neid, kes esitavad valeandmeid ja jätavad oma pakendite taaskasutuse korraldamata - karistab eelkõige ausaid ettevõtjaid lisakohustustega,” leidis maksumaksjate liidu juht.