Lasse Lehise ekskursioon ajalukku: millal ja kuidas "leiutati" firmaauto erisoodustusmaks

Eile hommikul ajalehti lugedes jäi mõnest artiklist selline mulje, justkui oleks alles nüüd, anno domini 2014 hakatud Eestis ametiautosid maksustama ja sellise kangelasteo eest tahetakse maksuameti direktorit risti lüüa (või alla ajada). Suurem osa tööalaselt auto kasutamisega kokku puutunud inimesi loomulikult teavad ja mäletavad, et erisoodustusmaksul ja sõidupäevikutel on siiski üsna pikk ajalugu.

Sama pikk ajalugu on ka vaidlustel sel teemal, kas, mida ja kui palju peaks maksuamet kontrollima, kas erinevaid autokasutajaid on ikka õiglaselt koheldud ja loomulikult on alati teemaks olnud ka riigiametnike autokasutus.

Lugejate mälu värskendamiseks olgu siinkohal väike meenutus alates „aegade algusest“ kuni eilse päevani. Kes pikka juttu lugeda ei viitsi, võib alustada artikli lõppu lisatud tabelist ja graafikust.

4. märtsil 1998 kirjutas Eesti Päevaleht uudise, mille kokkuvõte on järgmine: Maksumaksjate liit kavatseb koos teiste ettevõtjate erialaliitudega alustada võitlust firmade ametiautode erasõitude maksustamise vastu ning kaevata vajadusel kohtusse vastava määruse välja andnud rahandusminister Mart Opmann. Järgmisel nädalal ilmub Riigi Teatajas rahandusministri määrus erisoodustuste eest maksmise korra kohta, mille järgi peavad firmad hakkama oma ametisõidukitega tehtud erasõitude eest tasuma 26 protsenti tulumaksu ja 33 protsenti sotsiaalmaksu.
Määruse kohaselt peavad firmad hakkama pidama iga auto kilometraaži kohta arvestust ning seadma era- ja ametisõitude kohta sisse sõidupäeviku. Firma võib võtta erasõitude hinna määramiseks iga kilomeetri kohta kolm krooni, kuid kui maksumaksja ei soovi sõidupäevikut pidada, loetakse erisoodustuse hinnaks 2000 krooni kuus, millest maksu tuleb maksta 1180 krooni.
Määrus ei laiene riigiasutuste ametiautodele, sest riigiasutused pole tulumaksukohuslased. Maksuameti peadirektori asetäitja Aivar Sõerd väitis, et rahandusministeerium pole määruses maksu kogumise võimalusi ette näinud ning seetõttu on vähetõenäoline, et seda maksu ka laekuma hakkab.

Täitsa nagu eilne uudis! Kes ei usu, võib oma silmaga järgi vaadata, uudis on internetis praegugi olemas siin.

Esimene katse lõppes siiski ehmatusega. Ministri määrus jäi Riigi Teatajas avaldamata ja elu läks vanamoodi edasi. Kuid mitte kauaks.

Uue tulumaksuseaduse jõustumisel 2000. aastal sai teoks ka ametiauto erisoodustuse maksustamine, kuid esialgu ilma sõidupäevikuta ja 500 kroonise väärtusega. Tollaste maksumäärade järgi tuli igakuine „andam“ 399 krooni (176 krooni tulumaksu ja 223 krooni sotsiaalmaksu). Alguses oli pahameel suur, kuid pikapeale ettevõtjad harjusid sellega ja maksid üsna usinasti. MTA statistika kohaselt deklareeris 2000. aasta detsembris tööandja vara kasutust kui erisoodustust kokku 8587 maksumaksjat (nende hulgas ka riigiasutused) summas 12,6 miljonit krooni. Järgmise aasta lõpuks oli seis umbes sama (9406 isikut ja 13,9 miljonit krooni). Kuude lõikes kõikus maksulaekumine üsna vähe.

Ilmselt tekitas selline stabiilne rahavoog kiusatuse juurde küsida, sest 2002. aasta algusest kehtestati erisoodustuse hinnaks 500 krooni asemel 1000 krooni ning igakuine maksukoormus tõusis 797 kroonini (351+446). Ja enam-vähem kahekordseks tõusis selle peale ka maksulaekumine, sest 2002. aasta detsembris deklareeris erisoodustust 9178 isikut summas 25,8 miljonit krooni.

Edukas duubeldamine kasvatas ametnike isu, sest juba aasta hiljem otsustati erisoodustuse hind tõsta 2000 kroonile. Seekord asi enam nii lihtsalt ei läinud – asjasse sekkus õiguskantsler, kes teatas, et sellisel viisil maksustamine on põhiseadusega vastuolus. Üks probleem oli selles, et „hinnakiri“ ehk erisoodustuse hind oli reguleeritud ministri määruses, kuid lisaks mainis õiguskantsler ka seda, et erisoodustuse hind peab sõltuma tegelikust autokasutusest. Nii elustatigi 1998. aastal hüljatud autopäevik ning alates 2003. aastast kehtiv seadus lubab ettevõtjal valida – kas pidada sõidupäevikut (sel juhul oli erisoodustuse hind kas 3 või 4 krooni töövälise sõidu kilomeetri eest) või maksta 2000 krooni pealt maksudena 1595 krooni kuus (703+892). Lisaks tekkis ka võimalus vältida erisoodustuse makse sel teel, et nõuda töötajalt isiklike sõitude kinnimaksmist.

Kuidas see sõnum ettevõtjatele mõjus? Statistika näitab, et suurem osa tööandjaid pidas ka 1595 kroonist maksu täiesti vastuvõetavaks ning ei pidanud päevikupidamist vajalikuks, sest taas näeme peaaegu kahekordset maksulaekumise tõusu. Detsembris 2003 deklareeris 8458 isikut erisoodustuse summaks 45,3 miljonit krooni. Selline stabiilne olukord kestis järgmised kuus aastat, mil deklareeritud erisoodustuste statistika näitab üsna väikesi muudatusi. Seoses tulumaksumäära vähendamisega ettevõtjate maksukoormus isegi langes, näiteks 2008. aastal tuli 2000 kroonilt maksta tulu- ja sotsiaalmaksuna 1366 krooni (531+835).

Erasektori jaoks muutus vahepeal ka nii palju, et 2004. aasta käibemaksuseadusega lisati kohustus maksta erisoodustuse hinnalt ka käibemaksu (305,08 krooni).

Kuigi praegu püütakse muljet jätta, justkui oleks tol ajal tehtud suur viga ja autode maksustamine ära lõpetatud, siis tegelikult sellega tol ajal just alustati. Enne 2000. aastat oli tõesti sõiduauto soetamisel sisendkäibemaksu mahaarvamine keelatud ja aastatel 2002-2004 lubati maha arvata 2/3 (mis oli loomulikult sama „teaduslikult“ tõestatud nagu praegune 50%), aga selle juures oli üks väike „aga“ – piirang ei laienenud kasutusrendi teenusele. Praktikas tähendas see, et kogu sisendkäibemaks arvati maha ning töövälistelt sõitudelt ei makstud enne 1. maid 2004 mitte midagi, pärast seda hakati maksta 305 krooni kuus.

Rekordi saavutab deklareerimine 2008. aasta juunis, mil 11185 isikut deklareeris erisoodustusena 58,3 miljonit krooni. Ja just sellel hetkel tehtigi saatuslik viga, mis maksab kätte praeguseni ajani.

Kellelgi tekkis taas geniaalne idee, et on aeg erisoodustuse hinda järjekordselt kahekordistada. Mõeldud-tehtud! Hoolimata ettevõtjate hoiatustest ja manitsustest kehtestatigi alates 2009. aastast erisoodustuse hinnaks 4000 krooni ehk praegugi kehtiv 256 eurot.

Mis juhtus?

Tööandjad leidsid üsna üksmeelselt, et kui 1366 krooni kuus ei olnud väärt sõidupäevikute pidamist, siis 2733 krooni (1063+1670) juba tasub ära. Kui detsembris 2008 deklareeris 10243 isikut erisoodustuse väärtuseks 53 miljonit krooni, siis jaanuaris 2009 oli alles jäänud 8046 isikut, kes deklareerisid oodatava 106 miljoni asemel ainult 72,3 miljonit. See oli alles algus – iga järgnev kuu tõi väiksema numbri. Detsembris 2009 deklareeris 6244 isikut erisoodustuse väärtuseks 49,5 miljonit krooni (st vähem kui 2008. aastal), detsembris 2010 oli jäänud 5631 isikut ja 24,9 miljonit krooni (2,74 miljonit eurot).
Selguse huvides täpsustan, et jutt käib erisoodustuse väärtusest, mitte maksude summast (tulumaks ja sotsiaalmaks kokku on 54/79 ehk ca 68% erisoodustuse väärtusest).

Euroajastul säilis deklareerijate arv üsna stabiilselt 5500 isiku kandis ja deklareeritav summa jäi 2,6 ja 2,7 miljoni vahele. Esimene märkimisväärne hüpe toimus alles detsembris 2014, kus isikute arv kasvas 6245 peale ja summa tõusis üle 3 miljoni euro piiri. Võib arvata, et tingituna käibemaksu muudatusest lõpetas osa tööandjaid sõidupäeviku pidamise.

Mis on loo moraal?

Suur tükk ajab suu lõhki. Iga maksu juures on nähtamatu piir, milleni suurem osa maksumaksjaid tajub oma kohustust õiglasena ja maksab oma maksud ilma suurema kisa ja kärata ära. Ei pea maksuamet kedagi parklas pildistama ega ajakirjanikud linna peal Porschesid loendama. Kui sellest nähtamatust piirist üle astuda, siis võib kogu masinavärk päevapealt kokku kukkuda ja seda hiljem uuesti käima saada on väga raske. Sest usaldust on raske võita, aga lihtne kaotada. Oleks vaid ametnike hulgas rohkem neid, kes „mõistaksid lindude keelt“ ja oskaksid seda habrast piiri märgata.

Kui palju tuleb ühe sõiduauto pealt makse maksta?

Arvutused on toodud kasutusrendi korras soetatud auto kohta, mille kasutamise arvestust ei peeta. Kõik kroonisummad on ümber arvutatud eurodesse.

Selgitused:

Erisoodustuse kuumäär tõusis aastatel 2001, 2003 ja 2009.
Aastatel 2005-2008 ning 2015 vähenesid maksud seoses tulumaksu määra vähenemisega. 01.07.2009 tõusis käibemaksu määr 20% peale.
01.01.2011 ümardati erisoodustuse väärtust seoses eurole üleminekuga.
01.12.2014 asendati omatarbe käibemaks 50% suuruse sisendkäibemaksu mahaarvamisega.

Maksukohustuse suurus ei sõltu sõiduauto hinnast ega auto kasutamisega seotud kulude suurusest. Kõik maksukohustused (välja arvatud käibemaksuga seonduv) kehtivad ühtemoodi nii avalikule kui erasektorile.

	Tulumaks	Sotsiaalmaks	Käibemaks	Kokku
Kuni 31.12.1999	-	-	-	-
01.01.2000 – 31.12.2001	11,25	14,25	-	25,50
01.01.2002 – 31.12.2002	22,43	28,50	-	50,93
01.01.2003 – 30.04.2004	44,93	57,01	-	101,94
01.05.2004 – 31.12.2004	44,93	57,01	19,50	140,94
01.05.2005 – 31.12.2005	40,37	55,50	19,50	115,37
01.05.2006 – 31.12.2006	38,18	54,78	19,50	112,46
01.05.2007 – 31.12.2007	36,05	54,08	19,50	109,63
01.05.2008 – 31.12.2008	33,98	53,39	19,50	106,87
01.01.2009 – 30.06.2009	67,96	106,79	19,50	194,25
01.07.2009 – 31.12.2010	67,96	106,79	42,61	217,36
01.01.2011 – 30.11.2014	68,05	106,94	42,67	217,66
01.12.2014 – 31.12.2014	68,05	106,94	-	174,99
01.01.2015	64,00	105,60	-	169,60

Graafik: Deklareeritud sõiduauto erisoodustuse väärtus (tuhandetes eurodes), iga aasta kohta on toodud detsembrikuu andmed.
Andmed pärinevad MTA vastusest EML teabenõudele.