Legendil tõmmati nahk üle kõrvade: Elvise agent tegi talle tünga
Elvise edust ja sellest, mida ta oma lühikese elu jooksul saavutas, pole siin mõtet pikemalt kirjutada. Selle võtab hästi kokku fakt, et talle anti 36-aastaselt elutöö eest Grammy.
Niisiis oli „kuningal" surma hetkel varandust 5 miljonit, mis inflatsiooni arvestades oleks täna umbes 25 miljonit. Ometi teenis mees tunduvalt rohkem. Kuhu raha kadus?
Elvise viga oli see, et teda ei huvitanud paberimajandus, ta luges oma lepinguid haruharva. Tema manageriks oli kolonel Tom Parker, kellele ei olnud võõras teha lepinguid täpselt selliseks nagu ta seda ise soovis. Heaks näiteks on Presley kunagised laulukirjutajad Jerry Lieber ja Mike Stoller. Parker asetas ükskord nende ette paberilehe, mil oli vaid punktiirjoon allkirjade jaoks. See oli leping. Küsimuse peale, et mis leping see selline on, vastas mees, et ei ole häda midagi, kirjuta alla. Küll hiljem täidame ülejäänu. Laulukirjutajad otsustasid lahkuda. Elvis aga oli teistsugune.
Kui reeglina teenivad agendid artistidele lepinguid ja esinemisi organiseerides 10-20% kogu summast, siis Parker kirjutas endale lepingutesse sisse 50-protsendilisi ja veel suuremaid teenistusi. Lisaks ei lasknud mees Elvisel esineda väljaspool USAd (välja arvatud kolm esinemist Kanadas). Ehkki pakkumisi tehti hulganisti, lükkas manager need tagasi. Kord oli esinemiskoht liiga väike, teine kord pakuti vähe raha. Tegelik põhjus võis olla aga see, et mees ise ei soovinud USAst välja minna. Nimelt oli härra Parker pärit Hollandist ning teda seostati koduriigis ühe mõrvalooga. Ta pelgas kinninabimist.
Elvise albumite tulust sai ta 50%, kuid summa kasvas tema jaoks siis, kui albumite hinnad kasvasid. Elvise osa aga kahanes. Parker müüs üliodavalt maha mõnede Elvise laulude õigused. Lood, mis olid sisse toonud miljardi müüdi maha 5,4 miljoniga. Selle summa tegi manager Elvisega „sõbralikult" pooleks.
Lisaks hakkas Tom Parker tootma Elvisega seotud nänni. See kõik müüs väga edukalt, aga seda tootvast firmast sai Elvis vaid 15%, Parkeril oli 40%. Hiljem oli see suhe vastavalt 22 ja 56 protsenti.
Omad vitsad peksavad
Elvise surma järgselt läksid omaksed kohtusse ning süüdistasid Parkerit Presley sissetulekutega oskamatult ümber käimises. Ehkki Elvis oli kõikidele lepingutele ise alla kirjutanud kerkis küsimus, kas Parker oli kaitsnud kliendi huve. Isegi pärast artisti surma teenis mees 50% kõigist temaga seotud sissetulekutest.
Kohusaaga käigus ning dokumente uurides selgus, et agent oli teinud Elvise karjääri jooksul mitmeid artistile kahjulikke otsuseid. Näiteks loobus ta loendamatutest ja väga tulusatest Euroopa turneede pakkumistest. Lisaks soovitas ta Elvisel loobuda lepingutest, mis tähendas, et too ei saanud sentigi nende laulude pealt, mille ta oli kellegagi kahasse kirjutanud.
Parker kaebas ise omakorda kohtusse vastaspoole.
Kolme aasta pärast tegi kohus otsuse. Elvise ainus järeltulija Lisa Marie Presley pidi maksma Parkerile 2 miljonit dollarit ning mees jäi viieks aastaka ilma kõikidest sel perioodil Presley poolt teenitavast. Ta pidi andma perekonnale kõik, mis Elvisega seotud.
2005. aastal müüs Lisa Marie Presley 85% oma isa brändist Core Media Groupile, hinnaks 115 miljonit dollarit.
Tom Parker oli aga kasiinosõltlane. Tal oli surres vara miljoni eest, kuid Las Vegas Hilton Hotel'ile võlgnes ta 30 miljonit. Selgus, et mees ei olnud osanud ka enda rahaasju korralikult majandada. Kõrgajal oli tal vara 100 miljoni dollari eest, mis tänapäeval võrduks sadade miljonitega.
Parker ei tundunud väga hoolivat, kui tema kliendi elu allamäge minema hakkas. Enne Elvise surma ei rääkinud mehed teineteisega eriti üldse, siiski jäi ta Elvise rahaasjade eest vastutavaks. Nõnda ükskõikne oli legend oma rahaasjade osas.
