Leisi Lapikoja omanik Saaremaa sillast: suur asi, et tänase valitsuse loodud lapsehoidjariigis mõned veel mehetegusid teha tahavad

 (157)

Maire Forsel
Maire Forsel Foto: Foto: erakogu

Saaremaa väikeettevõtja, Leisi Lapikoja omanik Maire Forsel kirjutab lahti võimaliku mandriga ühendava silla plussid ja miinused saarlase vaatepunktist. Talle omaselt ei pelga ta selles teemas valitsust hurjutada. "Praegune valitsus on ju eriti agar rahvale sisendama, et meie teid vaeseid aitame, kuna te kõik ju vajate nii palju abi ega tule oma eludega toime. Seetõttu on vaja eeskujusid nagu Raivo Hein ja Raivo Kütt, kes otsustavad, et teeme parem ise ära!"

Põhjamaade kogemusele toetudes olin siiani silla vastu ja igatsesin pigem tagasi Leedo praame, sest need olid ehitatud nii, et autoga ülesõitjal oli mugavam - pean silmas uute praamide kausikujulist tekki esi- ja tagaosas, mis on osutunud keeruliseks paljudele, kellel pole automaatkäigukasti.

Kuuldavasti kiputakse tagumisele autole otsa vajuma, kuna kallakult startimine pole paljudele harjumuspärane. Lisaks siis ka praamide ooteaeg, mis teeb sõiduaja pikemaks ja pühade-eelsed ajad, mil on keeruline koju saada kui pole olnud võimalik varakult bronni teha - see kõik räägib silla kasuks.

Teed "bronni", aga elu tuleb vahele...

Paljud on öelnud, et milles probleem, tehku saarlased omale varakult bronn ja siis saab alati üle - kes nii väidavad, pole ilmselgelt saare päriselu saanud kogeda, sest planeeri, kuidas tahad, elus tuleb ikka ette olukordi, kus sõiduaeg pole pikalt ette teada ja kui siis vaja ootamatult sõita, pole enam võimalik eelisjärjekorra piletit osta.

Seotud lood:

Kogesin seda alles hiljuti kui Tallinnast operatsioonilt tulin, sest haiglast kirjutati mind välja pühade-eelsel reedel ja oli vaid puhas õnn, et olin igaks juhuks just sinna õhtusse pileti ostnud. Lihtsalt vedas, sest haiglasse minnes ei teadnud, kui kaua sees hoitakse. Saaremaal elab ca 32 000 inimest - selge see, et neid, kes kiirete tööülesannete, haiguse või muu ootamatu olukorra tõttu oma sõiduaega ette planeerida ei saa, on väga palju.

Loe veel

Sellised olukorrad sild kindlasti lahendaks. Samas on viimastel aastatel liiklusseisakut tormi tõttu olnud üliharva, nii et praamidega on viimasel ajal üsna kindel, et saab iga ilmaga üle. Keerulisem on Saaremaa-Hiiumaa ja mandri-Hiiumaa vahel, kus laevaliiklus sagedasti häiritud.Kui nüüd sild tehtaks ja praame paralleelselt liikumas pole ning peaks juhtuma, et halbade ilmastikuolude tõttu sild suletakse, poleks üldse mingit alternatiivi ja istuksime saarel nagu vangis. See oht, et sild tuleb aeg-ajalt näiteks jäite tõttu sulgeda, ongi silla puhul minu jaoks ainukene miinus - kui seda suudetaks vältida, siis oleksin igal juhul silla poolt.

Saareromantika kadu?

Siin on muidugi ka teisi nüansse - näiteks, et turistidele algab saarele sõit juba praamist, mis on saareromantika osa. Samas usun, et ka silda oleks põnev ületada, sest ega seegi pole igapäevane tegevus. Saarele ma rahvarohkuse tõttu samas ohtu küll ei näe - pigem on ettevõtjatele kasulik kui rahvast rohkem. Jaanipäeva paiku oleks saarele puhkama tulijaid (loe: raha toojaid) kindlasti rohkem kui ei peaks mitu tundi praamijärjekorras seisma.

Kogu selle praeguse sillasaaga üleskerkimise juures meeldib mulle aga kõige rohkem see, et sillaehituse tahavad ette võtta eraisikutest ettevõtjad. Siiani on ju olnud peamine argument silla vastu, et nii palju maksumaksja raha ei tohiks ühe saare peale kulutada. Ja siis äkki tulevad kaks meest ja ütlevad, et meie teeme ära - see on äge!

Lapsehoidjariigi viimased isemõtlejad

Praegune valitsus on ju eriti agar rahvale sisendama, et meie teid vaeseid aitame, kuna te kõik ju vajate nii palju abi ega tule oma eludega toime. Pidevalt käib eriti just maainimeste suunas jutt, et küll teil on raske, aga meie nüüd tuleme ja anname teile raha juurde ja sõidutame teid tasuta ja mida kõike veel. See on igasuguste turumajandusprintsiipide vastane tegevus ega saa lõppeda muuga kui sellega, et rahvas süveneb veelgi veendumus, et meie elud ja edenemine pole mitte meie endi kätes, vaid riik on see, kes kõigi eest hoolitsema peab.

Olukorras, kus suur osa inimesi pole veel turumajanduses elama õppinudki, on selline käitumine lausa kuritegelik. Nii nagu mujal, nii ka riigis, peaks ikka hoolitsema selle eest, et inimestele antaks õng, mitte kala. Selle asemel, et tagada omastehooldajatele elamisväärne toetus, me jagame raha laia käega neile, kellel käed-jalad terved ja kellel on jõudu pingutada, et ise elus paremini toime tulla. Seetõttu mulle meeldib, et on selliseid eeskujusid nagu Raivo Hein ja Raivo Kütt, kes nähes, kui kaua see sillasaaga on vindunud, võtavad kätte ja otsustavad, et teeme parem ise ära.

See on suur asi, et tänase valitsuse loodud lapsehoidjariigis mõni veel riske võttes mehetegusid teha tahab ega käigi aina käsi pikal abirahasid nõudmas

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare